Peeter Järvelaid: Tasakaalukusest meedias ja ühiskonnas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ajalehti ja ajakirjanikke peetakse poliitilistel teemadel üha enam kallutatuteks.
Ajalehti ja ajakirjanikke peetakse poliitilistel teemadel üha enam kallutatuteks. Foto: Eero Vabamägi

Vaadates Eesti peavoolumeediat, on kevad koos lume sulamisega jätnud meediatarbijatele üpris kurva pildi, sest ajakirjanduse peavoolu katnud lumekihi alt on hakanud välja tulema seal peidus olnud nähtused, mis ehmatavad meedias iga päev toimetajaid endidki.

Mitte enam lapsesuu ei ütle, et meie meediakuningad on paraadil alasti, vaid seda julgevad välja öelda ikka enam meediatarbijad ja -tegelased ise. Eesti Vabariigi president kuulutas riigis peale raierahu välja mee­diarahu, mida ta nimetas viharahuks. Nüüd, kui avalik-õigusliku meedia juhid on asunud presidendi suunist ellu viima, on osa ajakirjanduses tegut­sejaid imestunud, et vihakõnede piiramise üleskutse puudutab osaliselt mõnda nende agaramat kolleegi.

Meediasõdade kangelased on jäänud kevadele veidi jalgu, sest eestlane läheb kevadel maale ja seal ümbritseb teda loodus, kus kevades on enamuses armastus ja positiivne tulevikupilt. Sellel foonil maale kaasavõetud raadiost kostev räme sõim ja katsed ikka vingemalt üksteist üle trumbata löövad meediatarbijat eriti valusalt kõrva pihta. Mis on Eesti ühiskonnas juhtunud?

Esiteks on sassi läinud arusaam, mis vahe on sellel, kas ajakirjanik töötab avalik-õiguslikus või erameedias. Eesti ühiskond on veel ajalehe-, raadio- ja televiisoriusku. Seega peaksid need ajakirjanikud, kes kannavad ERRi logo, alati endale meenutama, et töötavad meediakontsernis, mis kuulub Eesti rahvale, sest maksumaksja rahastab nende tööd.

Tagasi üles