Endla laval voolab ohtralt õlut
Uuslavastuse "Windsori lõbusad naised" arvustus

Õlleste tegelaste lame register annab kogu lavastusele tooni. See on justkui #MeToo lugu, aga lõpeb hästi. Pildil heitlikud veiderdajad Pistol ja Nym (Ago Anderson ja Meelis Rämmeld).

FOTO: Gabriela Liivamägi/Endla teater

Endlas mängitakse Shakespeare’i! Äsja esietendus lngomar Vihmari lavastus “Windsori lõbusad naised”, milles renessansiaegne kodanlasekomöödia on tõstetud nii 400 aastat edasi, tinglikult 1980.-1990. aastatesse.

Lavastuse kavaleht tsiteerib kohe alguses 20. sajandi juhtšeikspiroloogi G. B. Harrisoni, kelle arvates on piibli ja Shakespeare’i teoste omamine vältimatu. ”Alati küll ei arvata, et neid raamatud peaks küpses eas lugema, aga religiooni ja kultuuri sümbolina peab neid siiski omama,” on Harrison kindel. Teda parafraseerides ei saa järelikult ükski teater olla täielik Shakespeare’i näidendeid mängimata.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

“Windsori lõbusate naiste” süžee tugineb väidetavalt 16. sajandil levinud mõtteviisile, mille kohaselt naised on moraalselt nõrgad. Ja kui nad on abiellunud, jõuavad varem või hiljem abikaasa petmiseni.

Tagasi üles