Urmas Hännile: Ametiau pole lörtsida

Kaine peaga on Eestis toimuvat järjest raskem taibata. Foto: Urmas Luik

Isamaa suunab mind kindlal käel alkoholismi sohu, sest kaine peaga on Eestis toimuvat järjest raskem taibata. Nii pole imestada, et tekkinud või tekitatud paabel paneb järgima apteekrit, kes filmis “Suvi” Tootsi väikese šnapsiga tohterdamise järel leidis olevat aruka endagi usku tillukese tiripitskiga kinnitada.

Mainitud laita tegu – pea ei järgne esimesele viieski pits – on ent Eesti Vabariigis siiski igati paslik. Eriti ajal, mil riigiraadio ja -televisiooni mõnigi saade paneb meenutama sõnu Eduard Vilde “Pisuhännast”: “Nemä om egaüits esi omale “Pisuhännä” tennü ja arvustevä palehigin toda.”

Palun vabandust, kuid maksumaksja palgal ajakirjaniku töö ei seisne oma tõe (selle ainuõige) kuulutamises, teisitimõtlejate-ütlejate põrmustamises ja vihaseemne külvamises.