Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
Viis Pärnu noormeest, kel vanust kokku vaid pisut üle sajandi, on seitsme tegevusaastaga üllitanud kolm kauamängivat. Neljaski mõlgub juba mõtteis ja esimesed katsetused on tuttavate Pärnu stuudioseinte vahel tehtud. Milline plaat sünnib seekord? Seda on muusikute hinnangul raske ennustada. Sellegipoolest võib olla kindel, et uus ei kõla nagu vana. Sest: “See oleks täiesti mõttetu,” arvasid poisid, kes on Eesti muusikaskeenel võtnud omaks indie-printside tiitli. Viisik mõtiskleb, kas nendesugusel bändil on siinmail väljundit ja kas alternatiivmuusika koht on peavoolus.
Raadio 2 saatejuht Erik Morna ütles eelmisel kuul diskussioonil “Pärnu nägu – kohalik muusika”, et kuigi on kadunud komme märkida plakatitel bändi juurde sünnikoht, siis just teie rõhutate alati uhkusega oma Pärnu juuri. Ütlete, et Tallinn on teie elukoht. Mis roll on aga kodulinnal teie bändiloos?
Karl Kevad: Paar aastat tagasi, kui Postimehele intervjuud andsime, siis ütlesin julgelt, et Pärnu on Eesti Manchester. On ta õigustatud paralleel või ei, aga selline tunne on siiani. Siin me alustasime ja siin me ka oma viimased kaks plaati salvestanud oleme. Pärnul on eriline aura, mis mõjub muusikale hästi.