The Boondocksi poisid istuvad aia peal: ühel pool indie, teisel pool pop

Kuigi muusikud elavad ja tegutsevad enamasti pealinnas, on kodulinnal endiselt oma võlu. Siin on lindistatud kaks viimast plaati ja järgmisekski valmistutakse tuttavates ruumides. Foto: Mailiis Ollino

Viis Pärnu noormeest, kel vanust kokku vaid pisut üle sajandi, on seitsme tegevusaastaga üllitanud kolm kauamängivat. Neljaski mõlgub juba mõtteis ja esimesed katsetused on tuttavate Pärnu stuudioseinte vahel tehtud. Milline plaat sünnib seekord? Seda on muusikute hinnangul raske ennustada. Sellegipoolest võib olla kindel, et uus ei kõla nagu vana. Sest: “See oleks täiesti mõttetu,” arvasid poisid, kes on Eesti muusikaskeenel võtnud omaks indie-printside tiitli. Viisik mõtiskleb, kas nendesugusel bändil on siinmail väljundit ja kas alternatiivmuusika koht on peavoolus.

Raadio 2 saatejuht Erik Morna ütles eelmisel kuul diskussioonil “Pärnu nägu – kohalik muusika”, et kuigi on kadunud komme märkida plakatitel bändi juurde sünnikoht, siis just teie rõhutate alati uhkusega oma Pärnu juuri. Ütlete, et Tallinn on teie elukoht. Mis roll on aga kodulinnal teie bändiloos?

Karl Kevad: Paar aastat tagasi, kui Postimehele intervjuud andsime, siis ütlesin julgelt, et Pärnu on Eesti Manchester. On ta õigustatud paralleel või ei, aga selline tunne on siiani. Siin me alustasime ja siin me ka oma viimased kaks plaati salvestanud oleme. Pärnul on eriline aura, mis mõjub muusikale hästi.

Romet Mägar: Peale plaatide salvestamise tegime proove Pärnus. See aasta leidsime lõpuks prooviruumi Tallinnas. Pärnusse tulek on justkui pingemaandus ja hea vaheldus ärevale Tallinnale.