Lauri Mäesepp – näitleja, kes võitleb sotsiaalse nakkusega

“Kui mu lähikondsed söövad iga päev pastat või pitsat, siis ilmselt minagi ­hakkan sööma pastat või pitsat. ­Lihtne tõde, mida on keeruline murda,” teab Lauri Mäesepp. Foto: Urmas Luik

Pärnu Endla teatri näitleja Lauri Mäesepp ei ole enda sõnutsi mees, kes arvab, et tal on alati ­õigus.

Igaühel meist on oma tõde, mis toetub meie elukogemusele. Ent tal on meile midagi suurt ­öelda.

Kas kuuldus, et hakkate näitlejana otsi kokku tõmbama, vastab tõele, või on see võltsuudis?

Ei, seda tunnet ei ole mul üldse. Kuid praegu on minu jaoks olu­line keskenduda millelegi muule: üks mõte minu sees on küpse-nud ja nüüdseks piisavalt valmis saanud, et pean selle välja laskma.

Kahe tooli peal istuda – valmistuda proovisaalis uueks rolliks, kui samal ajal keerlevad peas hoopis teised teemad – on keeruline. Jõudsin momendini, kus pidin välja ütlema: “Teate, ma pean nüüd mõnda aega midagi muud tegema.”

Kuidas see välja nägi? Võtsite julguse kokku, astusite siis mõtlikult teatrimaja trepist üles, seisatasite hetkeks, kõhklesite, hingasite sügavalt sisse ja koputasite direktor Roland Leesmendi ja loomingulise juhi Ingomar Vihmari uksele?

Ma helistasin mõlemale. Ütlesin, et meil on vaja kokku saada.

Leppisime kokku, et mängin edasi neis lavastustes, mis mul on, aga alates sügisest mõnda ­aega uutesse rollidesse enam ei sukeldu.

Kuid armastus teatri vastu kasvab minus kogu aeg, siin ei ole küsimustki. Eriti viimasel hooajal, ilmselt “Märtri” (Ervin Õunapuu lavastus Endla teatris, A. J.) tulekuga on hakanud see töö mulle ­aina rohkem meeldima.