Lepalind – tavaline, kuid raskesti tabatav tiivuline

Peale erksa värvuse ja pideva noomimise tuletab lepalind piire meelde laulmisega, millega alustab hommikuhahetuse ajal. Jaksu jätkub õhtuhämaruseni.

FOTO: Karl Adami

Kindlasti on igal linnuhuvilisel ja -piltnikul nimekiri sulelistest, keda ta sooviks kohata ja pildi­legi püüda. Minulgi on selline nimestik, kust harvem esinevate tiivuliste kõrval leiab aialinde. Aastate jooksul olen Pärnumaal kohanud nii habekakku, sinisaba, männileevikest kui lääne-pöialpoissi, kuid võrdlemisi tavalise lepalinnuga olen igal suvel kohtunud vaid viivuks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kaua olen peitust mänginud samuti punarinna ja kadakatäk­siga, kuid lepalind, keda mõnel pool tulisabaks on kutsutud, morjendab mind enim. Ta on pea igal aastal pesitsenud koduaiaski, kuid ilmsiks on see tulnud alles siis, kui pojad juba ümbritsevat avastavad. Sel kevadel on mul aga õnnestunud kohtuda mitme lepalinnuga, kes imekombel tulid mind lähemalt uurima.

Lepalind on üks meie kaunimaid värvulisi, kelle isaslinnul on vast raiutud lepapuu tooni rinnaesine, kontrastiks must kurgu­alune, hall pea ja eesselg ja valge laup. Minu silmis ei jää ta alla karmiinleevikesele või jäälinnule. Kogu selle ilu esitlemiseks on lepalinnu kehahoid sageli iseteadlikult püstine ja pulmamängu ajal lööb isaslind tihti oma eredavärvilise saba lehvikuna lahti.

Tagasi üles