Video: isa ja tütar tegid papa Jannseni ja tema tütre Lydia auks lühifilmi
Johann Voldemar Jannsen 200

Isa ja tütar tegid papa Jannseni ja tema tütre Lydia auks filmi "Koidula pargi vaht".

FOTO: Kaader filmist

Sel õppeaastal Pärnu vabakoolis õppiv luulehuviline Mai Maria ja tema filmihuvilisest isa Jaan-Jürgen Klaus sattusid ühel päeval jalutama suvepealinna Koidula parki. Purskkaevu õnnemündi viskamisest ja sellest, mis siis juhtus, sai alguse mõlemale põnev seiklus.

Kui Jannsenite pere kolis omal ajal Pärnust Tartu, siis Klausi pere otsustas hiljuti vastupidi: tulla Tartust Pärnusse.

Jaan-Jürgen Klaus on enda sõnutsi filmitegijana iseõppija, Eesti kinoliidu liige ja varasemast kodulinnast Tartustki mitu dokumentaalfilmi teinud. “Mul on praegu väike majaehitus pooleli ja ise mõtlesin, et ma siin Pärnus ei hakkagi enam üldse filme tegema. Aga näe, Jannseni ja Koidula ajel kuidagi iseenesest see jälle üles kerkis,” muheles ta.

Filmi sünni kohta rääkis autor järgmist.

“Dokumentaalse portreefilmi „Koidula pargi vaht“ esimene osa on perekondlik filmilugu, kuidas mu tütar Mai Maria sai tagasi oma suure luulehuvi ja loodusvaimustuse tänu ootamatule avastusele olla Koidula pargis isehakanud pargivaht!

Film loob peategelase meenutuste kaudu visuaalmonumendi  põlisrahvale hingeomase loodustunnetuse taastärkamisest. Tütrele on Lydia Koidula suur eeskuju.

Oleme varem perega elanud Tartus ja Põlvamaal. Pärnu sattusime elama täitsa juhuslikult mais 2016 ja saime siin õnneks erialast töödki.

Varem käisime Lõuna-Eestist siseturistidena mere ääres puhkamas ja kaadrid, millega film algab, on 2015. aastal õnnemündi viskamisest Koidula pargi purskkaevu.

Edasi otsustasime Pärnusse kinnisvara soetada. Müüsin Tartus  korteri ära ja saimegi 2016 siia linna kolitud. Sellest räägib filmi teine osa, mis peaks valmima 2020. aastal.

Filmi otsustasime tütrega teha pärast seda, kui nägime mullu oktoobris ETVst Kadrioru pargi 300 aasta juubelile pühendatud dokumentaalset vaatefilmi, mis muidu on igati hea, aga kuna lõpp läks venima, kuna võitlesime unega, ütles tütar, et tema tahab proovida teha vaatefilmi, mis ei veniks.

Mõne aja pärast hakkasimegi pärast kooli käima pargis. Juhendasin tütart kaamerakäsitsemises ja ta oli väga vaimustuses, mistõttu tundsin ennast papa Jannsenina.

Tütar osutus heaks kõnelejakski, nii hakkasin tedagi filmima. Ja kuna meil olid aastast 2015 kaadrid sealsest kummalisest õnnemündi kadumisest, otsustasime oma looga välja tulla just Jannseni 200. sünniaastapäeval.

Papa Jannseniga seoses leidis mu tütar Koidula kohta raamatuid lugedes huvitava asjaolu, et Jannsen oli eestlasena sündides Jaan nagu minagi, aga hiljem saksastas selle Johanniks seoses tõenäolise abieluplaaniga Vändra perioodil. Nii et meie kui Klausid oleme samuti mõnes mõttes kadakasakslased, sest minu isa poolt tulnud Klausid on kirikuraamatu järgi saksastatud Lausidest! Aga sellest siis filmi teises osas, mis peaks valmis saama tuleval aastal.

Ühe tegelasena sattus meie filmi sisse Mai Maria vanaema, minu ema Livia Viitol. Tema räägib seal natuke meie suguvõsast, kus Koidula suur eeskuju olnud.”

Tagasi üles