Johann Voldemar Jannsen, 30. aastates turd talupoja pikk-kuues mees, vildist mütsilotu kiilaneval pealael kuklasse lükatud, sammus tusaselt kodu poole ja meenutas juhtunut.

Vastutahtsi olnud Jannsen Nikolai koguduse ülempastorile Johan Heinrich Märtensile kutsariks ja toda Ülejõel, kus kirikumees pühapäevakooli laste teadmisi katsus, ringi sõidutanud.

Jannsen hakkas just hobu­rakendit sillale pöörama, kui märkas oma kohkumuseks, et vastu kõnnib tuttav Vändra talumees. Jannsen tõmbas mütsi silmile ja küüru selga, aga oli juba hilja. Talupoeg tundis ära omakandi kunagise köstri, kes aasta eest kodukohast Pärnusse koolmeistriks kolis.

Jannsen tahtis mehest sõnatult mööduda, aga too ei lasknud.

“Kuidas käsi käib, koolmeistrihärra!?” hõikas Vändra mees Jannsenile ja võttis mütsi aupaklikult peast. Jannsen tegi sama ja jätnud küsimusele vastamata, päris rutakalt Vändra kandi ühiste tuttavate käekäigu järele.

Talumees pajatas, takseerides samal ajal Jannseni kulunud talupojahõlsti, ja koguni turtsatas koolihärra tolmuseid linaseid pükse ja pastlaid märgates. Jannsen ei teadnud, kuhu silmi peita, jättis kiirustades hüvasti, nõõtas hobust ja … ärkas.

Oli varane hommikutund. Naine Emilie Jannseni kõrval magas, lastetoast kostis nelja väikese – Lolla, Eugenie, Leopoldi ja vaevalt aastase Juliuse rahustavat hingamist. Jannsen oli näinud und, aga selle ebameeldiv mõju kestis.

Mees tõusis vaikselt, et naist mitte äratada, riietus ja läks koolituppa, kus ta harjumuspäraselt veetis hommikutunnid piiblit lugedes või midagi kirjutades. Seekord valis ta teise variandi: avas oma intiimse mõttepäeviku “Diariumi”, mida ta vahelduva eduga oli pidanud juba 1839. aastast, ja kirjutas.

“Nägin ma eelmisel ööl järgmist und: siinne ülempastor Märtens laskis altari ette kogunenud lastel üksikult ette astuda ja esitles neile mind kui uut õpetajat. Mis edasi sai, ma enam ei mäleta. Aga kõige tähelepanuväärsem on minu jaoks, et ma ülempastori kutsariks olin ja ta kahehobusetroskaga siinse Pärnu jõe äärde sõidutasin, kusjuures ma olin riietatud nagu eestlane.

Kohapeal aga kahetsesin, et olin sellega nõustunud, kuna seal oli palju Vändra talupoegi, kes mind maskeraadile vaatamata ära tundsid. Unenäos oli see mulle äärmiselt ebameeldiv.

Vändras usub enamik inimesi, et mul läheb Pärnus kehvasti, ja nüüd pidid nad mind talupojariietes hobusetaltsutaja rollis ­nägema: eks pidanud see nende arvamust minu olukorrast kinnitama? Sest nad pidid ju riietust mitte vabatahtlikuks vastutulekuks, vaid hädast tingitud palgatööks pidama. See oli mulle väga piinlik. Niipalju mäletan, et ülem­pastor sõitis ilma minuta linna tagasi ...”.

Oli 5. november 1850. Issanda aastal.

“Kuidas käsi käib, kool­meistrihärra!?” hõikas Vändra mees Jannsenile ja võttis mütsi aupaklikult peast.

Tolleks ajaks juba Eesti rahva hulgas ülipopulaarse “Sioni-Laulo-Kandle” I osa autorina kirjanikukuulsust kogunud Jannsen oli kaheksandat aastat abielus ja nelja lapse – Lydia Emilie Floren­tine, Eugenie Cäcilie Fanny, Johann Emil Leopoldi ja Julius August Wilhelmi isa. (Tollal oli kombeks talurahva lastele panna üks eesnimi, peenema rahva ja sakslaste võsudele mitu.)

Eugenie Cäcilie, Jannseni teine laps, sündis nõrga tervisega. Talle tehti nädalase maimuna koguni viimne võidmine, sest elulootust oli vähe. Ometi elas Eugenie üle oma vanemad ja just tema käes säilisid ta isa mõttepäevikud, mida me võime tänapäeval lugeda Malle Salupere tõlkes.

Jah, Jannsen pidas oma mõttepäevikuid laitmatus saksa keeles, millele ta oli aluse pannud ilmselt lapsepõlves, olles valitud oma venna Andreasega mängu- (ja koduõppe)kaaslaseks Vändra mõisniku major Ditmari poja­pojale Karl Woldemarile (1822–1880), hilisemale tuntud loodusteadlasele. Või kui Jannseni (väikese Jaani) aadlivõsule mängukaaslaseks valimine polnudki sihiteadlik otsus, võisid poisid olla mõisas mängides (ja õppetükke tehes) mestis vabatahtlikult, aga mõisa tõrjumiseta.

Samal ajal oli tollal tavaline, et üksikutele mõisnikulastele valiti mängukaaslasi ja õpiseltsilisi külalaste hulgast. Liiati oli vana mõisnik Ditmar Jannseni ja ta venna Andrease ristiisa, nende pärisisa Ado (Adam) aga Tõrvaaugu kõrtsmik, kes Vändra mõisa ühtlasi kvaliteetse teravilja­jahuga varustas, seega omainimene. Poiste varalahkunud õde Juula aga meeldinud väikese kaunitarina mõisaprouale, vana mõisniku miniale, nii et see naljatamisi lubanud Jannsenitega tütred ära vahetada.

Jannseni vanem õde Juula suri üheksa-aastasena.

Jannsenite Tartu kodust sai rahvusliku liikumise juhtide kohtumispaik. Vanemuise seltsis pandi alus Eesti rahvuslikule teatrile.

FOTO: Koidula muuseum

Sõprussidemed Ditmarite perekonnaga saatsid Jannsenit kogu elu. Näiteks pühendas ta hiljem oma “Sioni-Laulo-Kandle” Woldemar Friedrich Karl von Ditmari (1794–1826) lesele Charlotte Julianele (1804–1880), kelle pojaga ta mõisas lapsena seltsis.

Jannseni hilisem saksa­lembus, väljapeetud eluviis, püüe hea elu ja uhkete rõivaste järele võiski tuleneda ­tema lapsepõlvest, mille ta veetis mõisas aadlivõsudega sõbrunedes.

Saksasõbralikkus oli üks, millega Jannsen vastandus poliitiliselt venelembesele Carl Robert ­Jakobsonile, teisele ärkamisaja suurkujule, ja erines ­Jakob Hurdast, kolmandast 19. sajandi eestluse käilakujust, kes ei hoolinud kummastki võõrast rahvast eestlaste üle.

Lehte Hainsalu romaanis “Kellakuuljad” on nende kolme elutee portreteeritud imetabaselt:

“Ja ommetigi pöörsivad nad kõik tülli. (---) Mis neid ommetigi tülli ajas? (---) Nad oleksivad võinud sellega leppida, et rahvas läheb kõiki teesid – Jannseni järel koos sakslastega venelaste vasta, Jakobsoni järel venelastega sakslaste vasta, Hurda järel nii sakslaste kui venelaste vasta soomlastele toetudes – nagu suur vesi läheb jõesängi pidi ja mõlemat kallast pidi ja kõik on ükssama vastupanemata minek!

Kuid nemad olivad eestlased – ühed sõrmed kõik, aga üks tah- tis teist teelusika sisse ära upu- tada ...”

Jannseni Pärnu eluperioodil olid aga tülid Eesti rahvusluse ümber, Aleksandrikooli rajamine, Sakala ja Eesti Postimehe vastasseis alles kaugel ees. Pigem oli Jannsenil häda oma naisega, ­nagu abielus pärast esimesi mesiseid aastaid vahel ikka juhtub.

Korra läks Jannsenite pere­tüli sedavõrd ägedaks, et mees võttis nõuks naise poolsurnuks ehmatada. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama, ehkki kahetses hiljem kõvasti ja usaldas selle seiga oma mõttepäevikulegi.

Aga tõsi on seegi, et ­Jannsen oli oma aja kohta poissmehena kuum kaup isegi Pärnu saksa soost tüdrukute hulgas.

“Eile tegin ma jälle ühe lõpprumala tembu, mis ei teeks au ühelegi paganale, rääkimata kristlasest,” kirjutas Jannsen 24. oktoobril 1850. aastal Pärnus. “Eile hommikul muutus mu naine jälle veidi kõledaks ja tal oli – kui mitte väljenduse poolest – siis põhimõtteliselt õigus, sest ma ei kuulu just hoolikaimate pereisade hulka ning vaeses majas oleks vaja nelja käe ning sama paljude silmade ja kõrvadega peremeest. Minu paberimäärimised viivad mind majapidamisest liiga sageli eemale.

Ja temp? See oli järgmine: ma vastasin naisele vaevalt ja läksin pahuralt koolituppa, et ennelõunast õppetööd 40 lapsega alustada. (---) Lõunale ma ei läinud, oma naisega ei rääkinud, minu näost oli kohe seesmist keemiat näha. (---) Õhtusöögile ma jälle ei läinud, vaid jäin oma tuppa töötama, kuni mu naine tuli, et voodisse heita. Me ei rääkinud sõnagi. Ta lamas umbes veerand tundi, kui mul tuli naeruväärne idee teda hirmutada.

Tõusin oma toolilt äkki püsti, jätsin tule põlema ja tormasin hommikumantlis ilma mütsita välja pimedasse öösse.

Naisele tundus asi kohe kahtlasena, aga otsustas veel oodata. Aga poole tunni pärast jooksis ta juba mind otsides pimedas ringi ja mina istusin – naerge minu üle ja olge kurjad – pooleli oleva talli seina ääres, viie sülla kaugusel majauksest, kõverasse kiskunult nagu varas. Kui nägin, et vaene hing on juba väga hirmul, puu-dutas see mind ometi ja läksin tagasi.

Tagajärg oli, et mu vaene Emilie kogu öö ja järgmise päeva haige oli, kuigi minu palve peale mulle südamest andestas.

1863. aasta detsembris kolis Jannsenite pere Tartusse. Järgmisel aastal ilmus Tartus Eesti Postimees ja selle ­lisalehed.

FOTO: Koidula muuseum

Nii lapsikuid narrusi võin veel oma 32. eluaastal korda saata! Issand, puhasta mind minu rumalusest!”

Tülidel oli omajagu alust. Jannseni peret kummitas tollal rahapuudus, sest õpetaja palk, lisateenistused koduõpetajana ja kirjanikutöö honorarid ei katnud naljalt kasvava pere vajadusi.

Jannsen ise ent ei näi ole- vat kokkuhoidlik mees. Ta pidas ­oluliseks head väljanägemist ja teatavat hiilgustki, kas või kuldsõrmuse näol, mille ta endale Pärnusse tulles tellis, kuid mille osamaksete tasumisega tal tükk tegu oli.

“Paari päeva eest sai minu edevus tunduva hoobi,” usal- das Jannsen oma “Diariumile” 10. augustil 1850. “Poole aasta eest lasksin ma endale pitsatsõrmuse valmistada, mis kuni siiani päris kinni makstud polnud. Siia tuli üks mees kullassepa nimel, ma ei saanud momendil maksta ja ülesanne oli: “Raha või sõrmus”. Sõrmus pidi tagasi jalutama. Aga kuna ma tahan plekki­deta näida, siis on löök valus.”

Teine peretülide põhjus võis tuleneda Jannseni iseloomust. Ta ei pidanud ennast heaks ega ­jumalakartmatuks ega isegi ­kõlbeliselt kasinaks inimeseks ja piitsutas selle eest end päevikus vapralt.

“Mu vana pahe hakkab jälle kohutavaks muutuma. Issand Jeesus! Ulata mulle oma pühad läbipuuritud käed ja rebi mind välja hukatusest! (---) Tapa patu võim minu liikmetes, et uus olend ometi viimaks kuju saaks!” pani Jannsen kirja oma esimesel Pärnu aastal, 21. juulil 1850.

Pärnu perioodi algusaastail oli Jannseni enesepiitsutamiseks ehk põhjust, nagu päevikust ­aimamisi paistab. Meil jääb üle vaid mõistatada, kas tema “vana pahe” oli ülemäärane nõrkus kangema kraami või noorte naiste vastu, kellega ta kohtus kooriproovides. Pealegi võis maiseid ahvatlusi ette tulla rikkama linnarahva mõnele õrnale võsule kodutunde andes, neile klaverimängu õpetades.

Karmil enesekriitikal, mis Jannseni päevikuid läbib, on kindlasti aja märk, sest see, mis tänapäeva moraali seisukohast on käitumisnorm, ei tarvitsenud seda olla üle 100 aasta tagasi. Tänapäeval tuleb millegi moraali­tuga tõepoolest hakkama saada, olgu selleks truudusemurdmine või kellegi teenimatu halvustamine. Nüüdsel ajal tapa mõttes või nea, palju tahad. Tollal mitte.

Kas koos selle kirjaga saa­deti Jannsenile romantiline lapselik kink – paelaga kokku seotud juuksesalk, mida mees hellalt tallel hoidis?

Jumalat armastava Jannseni võis rööpast välja viia isegi vääritu soovunelm, mitte tõeks saanud väärtegu. Ja masohhistlik enesesõim ja hala algas. Ise nimetab ta oma “kolmeks põhikoletiseks” lihahimu, uhkust ja ägedust, “koos nendega veel terve hulk peletisi” nagu “laiskus, ihnsus, rahulolematus ja muud”.

Mis puutub Jannseni naisesse, siis too oli küll kindel, et polnud abiellu astunud võõraste naiste vastu ükskõikseks jääda suutva noormehega. Kohati läks asi sel teemal nii hulluks, et mees pidi südame kergenduseks jälle oma mõtte- ja tundepäeviku poole pöörduma ja saladusi sellele usaldama, tänu millele saame sellest osa meiegi.

“Iga päevaga veendun üha enam ja enam, missugune armetu olevus mu naiseks on. Tema muude armastusväärsuste juurde kuulub nüüd ka veel armukadedus. Karolinenhofist lahkumisel andsid lapsed mulle mälestuseks kaasa mõne juuksesalgu: need pidavat olema mingi minu poolt armastatud daami juuksed ja hoitakse alal “asitõendina”. Täna hommikul leiab ta põrandalt veidi nöörikesega kokku seotud juukseid, mille lapsed või jumal teab kes võis olla siia vedanud; jälle tõstetakse see üles pilguga, mis mulle selgelt ütlema peab: “Kas näed! Tabasin su jällegi! (---) Võibki panna teiste juuste juurde, siis on mul tõendeid rohkem.” Selle hanirumala isikuga on mu olukord üsna karm ning sageli rõhutud ja umbusklik.”

Kellele see juuksesalk kuulus, et tea. Jannsen ei avalda seda isegi päevikule.

Võib-olla oli see ühe tema lemmikõpilase Emilie Kanfeldi kingitus Vändra ajast. Tüdruk oli tollal küll ainult 14aastane, kuid noorus ei seganud teda saatmast Jannsenile 26. oktoobril 1842. aastal, kolm päeva enne seda, kui Jannsen palus Emilie Kochi kätt, kirja, mis mehe suurde segadusse paiskas.

“See kiri tekitas minus to­hutut segadust – ma ei saa aga oodata,” kirjutas Jannsen.

Johann Voldemar Jannsen.

FOTO: Koidula muuseum

Ei saanud tõesti, sest mees oli jõudnud küpsesse abieluikka ja köstri majapidamine vajas hädasti naisekätt.

1842. aasta 10. oktoobril ­pihib Jannsen oma päevikule, et “mu süda otsib kaaslast, aga ­keda tahaks, see pole veel küps”. See salapärane ebaküps neiu varjub Jannseni päevikus pseudonüümi Emilie K taha.

Kas jutt käis taas noorukesest Emilie Kanfeldist? Ilmselt mitte Emilie Kochist, sest too oli küllalt küps, et lasta Jannsenil oma kätt paluda.

Kas koos selle kirjaga saadeti Jannsenile romantiline lapselik kink – paelaga kokku seotud juuksesalk, mida mees hellalt tallel hoidis? Ning elukaaslase kahtlusel seega tõepõhi all.

Aga tõsi on seegi, et Jannsen oli oma aja kohta poissmehena kuum kaup isegi Pärnu saksa soost tüdrukute hulgas, nagu keegi Pärnust naasnuna olla rää­kinud, et naised pidavat teda, Jannsenit, seal lausa õnneks võtma. See tähendab arvavat teda heaks partiiks.

O tempora! O mora! Vaat, mis aadlidaamid välja mõtlevad!” ohkab Jannsen oma päevikus samal päeval, kui tulevase naise käepalumisest teada annab.

Teinuks Jannsen kas või ühe neist tegudest, millega ta hakkama sai, kirjutanuks see ta Eesti ajalukku.

Miks ka mitte hea partii, sest Jannseni laitmatud kombed, härraslik väljanägemine, hea lauluhääl, klaveri- ja orelimänguoskus, sidemed krahviperekonnaga ... Sellisele mehele ennustati väljapaistvat tulevikku, mis tollal tähendas eeskätt saksa seisusesse tõusmist. Ja see oli suur asi, olgu eestlannast naise või sakslanna kõrval.

Takkajärgi tarkadena teame, et Jannseni tulevik kujunes suuremaks, kui keegi ealeski arvata oskas. Teinuks Jannsen kas või ühe neist tegudest, millega ta hakkama sai, kirjutanuks see ta Eesti ajalukku.

Jannsen oli esimene Eesti üldrahvalikult tuntud kirjanik, tema nimega seostame eestikeelse katkematu perioodilise ajakirjanduse sündi, ta oli Vanemuise seltsi ellukutsuja, Eesti põllumeeste seltsi rajamise juures, üks Aleksandrikooli toetajaist, üldlaulu­pidude traditsiooni ellukutsuja. Lõppeks oli ta Lydia Koidula isa ja tema õpetaja ja, mis kipub vahel ununema, Eesti hümn on loodud Jannseni tekstile.

Jannsen suri 1890. aastal ­Tartus. Ta oli sündinud Vändras 1819. aastal, kui Liivimaal kaotati pärisorjus. Seda kokkulangevust rõhutas Jannsen oma kirjutistes korduvalt: “Ma sündisin vaba mehe pojana!”

Nii nagu ta sündis, nii ta ka elas – vaba mehena.

Jannseni elu viimasel perioodil heideti talle ette kokkumängu Eesti rüütelkonnaga, Eesti iseseisvumise järel ei meeldinud ametlikule rahvuslikule ajalookäsitlusele Jannseni saksalembus, kilbil oli pigem Hurt, nõukogude ajal tõsteti troonile Jakobson, kuivõrd tema tekstid kubisevad kiidulaulust Vene ja keskvõimu suunas. Ja kui 1940. aastal tõestati arhiivimaterjali põhjal, et Jannseni tõepoolest aitasid Eesti Postimehe elushoidmisel sakslased, andis see uut hoogu tema tõrjumisele rahvusliku liikumise liidri positsioonilt.

Alles nüüd hakkab tekkima õiglane tasakaal kolme rahvus­luse sünni käilakuju vahel ja Jannsen on tõstetud sinna, kus on tema koht: mees number üks.

CV: Johann Voldemar Jannsen

  • Sünninimi Jaan Jensen.
  • Sündis 16. mail (vana kalendri järgi 4. mail) 1819. Vändra mõisas Tõrva­augu kõrtsmiku Ado esimese pojana. Isata jäi poiss seitsmeaastaselt.
  • Ta õppis kaks aastat vallakoolis.
  • Õpihimuline ja musikaalne noormees köitis pastor Carl Eduard Kör­beri tähelepanu, kes kutsus ta pastoraati, pakkudes talle tööd kutsarina. Aga juba 1838. aastast töötas ta kantori, köstri ja koolmeistri ametites.
  • 1842. aasta hakul kinnitati Jannsen ametlikult kohaliku köstri ja koolmeistri ametisse.
  • Jannsen abiellus Vändras 7. märtsil 1843. aastal Kergust pärit rätsepa ja piimarentniku tütre Anette Juliane Emilie Kochiga.
  • Perre sündis kuus last. Lydia Emilie Florentine (Koidula) sündis 12. detsembril 1843 (vana kalendri järgi), Eugenie Cäcilie Fanny 25. juulil 1845, Johann Emil Leopold 28. aprillil 1847, Julius August Wilhelm 19. augustil 1849, Heinrich Woldemar Amadeus 1. septembril 1851 ja Eugen Fridrich Reinhold 22. oktoobril 1853.
  • 1850. aastal kolis pere Vändrast ­Pärnusse.
  • Jannseni kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega saksa keelest, avaldades laulde kogumiku “Sioni-Laulo-Kannel” esimese osa 1845. aastal, teise ja kolmanda osa aastail 1853 ja 1860, ühtekokku 1003 lauluteksti koos nootidega, mis on kasutusel tänapäevani.
  • 1860. aastal ilmus temalt ka ilmalike laulude kogumik “Eesti Laulik”.
  • Jannsen on kirjutanud hulgaliselt küla- ja ajalooainelisi jutte, muu hulgas töötas ta Katariina II eluloo kallal, saamata siiski võimudelt luba selle avaldamiseks.
  • 1857. aastal asutas Jannsen nädala­lehe Pernu Postimees, millest kujunes esimene eestikeelne pikemat aega järjepidevalt ilmunud ajaleht.
  • Kolinud 1863. aastal Tartusse, asutas Jannsen seal ajalehe Eesti Postimees.
  • 1865. aastal lõi Jannsen laulu- ja mänguseltsi “Vanemuine”, mis lavastas esimesed eestikeelsed näidendid. 1869. aastal organiseeris ta Tartus baltisaksa Riia laulupidude eeskujul Eesti esimese üldlaulupeo ja andis samal aastal Eesti Postimehe lisana välja esimese eestikeelse põllumajandusajakirja Eesti Põllomees.
  • Jannsen oli 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli ­komitee liige.
  • 1870. aastal pani ta aluse Eesti põllumeeste seltsi tegevu­sele, olles selle esimene president.
  • 1880. aastal Jannsen haigestus, kaotades suure osa töövõimest.
  • Jannsen suri 13. juulil 1890. aastal Tartus.
  • Eesti Vabariigi hümnil on Jannseni sõnad.

Tütar Lydia Koidula: Isa südant rõõmustas madam Muusika

Lydia Koidula

FOTO: EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI KULTUURILOOLINE ARHIIV

“Pärnu aeg on meie isa kõige viljakam ilukirjanduslik periood,” kirjutas Lydia Koidula isa eluloos. “Siin kandsid lõpuks vilja tema mitmekordsed taotlused saada kontsessioon eestikeelse nädalalehe väljaandmiseks. (---) Tema tolleaegne aastane toimetamishonorar ulatus 300 rublani. Tema palk koolitöö eest oli 60, ütle 60 rubla aastas!

Peale selle oli kooli juures 40 või 50 vakamaad heinamaad, põldu ja padrikut, mille oli linn maalapikestena terve ­hulga “saunaliste” kätte andnud ja mille sai senistest valdajatest alles aastaid hiljem kära ja vastuvaidlustega vabastada.

Kallimale linnaelule lisandus ülalpidamist ja haridust vajav arvukas kuuelapseline (kuues laps sündis Jannsenitele 1853. aastal, T. K.) perekond, lisandus veel kolm aastat otsa voodihaige naine ja kõik need vaesusemured, mis peavad olema üheskoos läbi elatud, et neid õigesti hinnata. (---) Üks meelelahutuse abinõu on aga papale läbi kõigi aegade lohutuseks olnud: tema muusikahuvi! Jumala ja sule kõrval on madam Muusika alati tema südamerõõmuks ja kuhu papa iganes elama asus, seal asutas ta ikka endale lauluseltsi. Nõnda Pärnuski, kus ta juhatas Eesti laulu- ja mänguseltsi.

Neil Pärnu aastail koostas Jannsen oma partituurid ja lõi laulu­kogud, millele ise tekstid juurde tõlkis. (---) Noorusaastail igatses ta isegi väga selle järele, et teoloogiat õppida, kuid seda polnud talle määratud! Aga võib-olla oli praost Mickwitzil õigus, kui ta ütles: “Te pole mitte pastoriks, vais rahvameheks sündinud!”

Sest me kõik seisame tema õlgadel, kus me nüüd omas paremini-teadmises nii tähtsalt kaugele vaatame – laskem seda iseendale ainult öelda!”

Jannseni eluloo on kirja pannud ka tütar Eugenie. Mõlemad tegid seda Eesti Postimehe 25 aasta juubeli ettevalmistamise aegu, 1881. aastal, kui “papa” veel elas, ehkki oli juba pooleldi halvatud.