Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/16/12171747t1hc9f4.jpg)
Peale selle, et mitme Eesti mängufilmi autor Katrin Tegova on aasta ja kaheksa kuuse Raheli ema, kellel aeg-ajalt nädalapäevad kipuvad seetõttu sassi minema, veeretab elu ta teele ridamisi koduväliseid proovikive. Kui hästi lühidalt öelda, on üks neist ooper, teine müra ja kolmas porgand. Ja porgand on plastiliinist.
Kui Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali kunstiline juht ja dirigent Erki Pehk sotsiaalmeedia kaudu Tegova ühel päeval üles otsis ja temalt ääri-veeri uuris, kuidas tal läheb ja millega tegeleb, ei saanud Tegova esiotsa aru, millest jutt käib.
Endla teatris kommunikatsioonijuhina töötamise ajast olid nad tuttavad. PromFesti raames toodi siis – kümme aastat tagasi – Endlas välja Jules Massenet’ ooper “Thais”.
“Erki küsis kuidagi nii, et “noh, Bellini ooper on ja et neil tuleb välja”. Vastasin: “Ahah, loomulikult.” Ei hakanud süvenema. Arvasin, et ju neil on vaja kähku turundus- ja kommunikatsiooniinimest – see on mu põhileib. Mõtlesin: okei, las ta kirjutab oma palve ära, siis vaatame,” meenutab Tegova. “Andsin mõista, et jah, võib teha küll, aga mida ta täpsemalt ootab või kuidas me sellele läheneme, kes on loominguline tiim? Ja siis ta ütles välja: “Sa oleksid lavastaja”.”
Järgmisel päeval vaatas Tegova oma sõnumid uuesti üle. “Mõtlesin tükk aega, kas see oli ikka päriselt. Äkki tegi Erki nalja? See tundus suhteliselt unenäoline,” naerab lavastaja.
/nginx/o/2019/05/16/12171746t1h8777.jpg)
Jah, Tegova oli juba teinud – enamasti Andres Maimikuga – hulga mängufilme nii stsenaristi kui režissöörina. Aga ooperi lavastamise peale ei olnud kordagi mõelnud.
“Esiteks, ma ei ole teatriski julgenud veel midagi teha, kuigi mõtteid on olnud, aga kohe ooper? See tundus nii jabur,” räägib vestluspartner.
Mõtlesin tükk aega, kas see oli ikka päriselt.
Katrin Tegova
Ettepaneku üle järele mõelnud, hakkas see mõte aga üha enam paeluma. Tegova ju teadis, et juba esimesest, 2003. aastast ongi PromFesti oopereid kutsutud värskete ideede ootuses lavastama inimesed, kes seda veel kunagi teinud ei olnud. Anu Lamp, Teet Kask, Üllar Saaremäe, Marko Matvere, Linnar Priimägi, Mati Unt.
Julgust andis seegi, et kolmekesi – koos Pehki ja PromFesti lavastuste kunstniku Madis Nurmsiga – käidi Bolognas vaatamas seal repertuaaris olevat sama ooperit. Tegoval hakkas oma versioon, algul üsna uduselt, silme eest läbi jooksma.
/nginx/o/2019/05/16/12171749t1hc0c6.jpg)
Vincenzo Bellini bel canto stiilis ooperi “I Capuleti e i Montecchi” oli tänavuseks PromFestiks välja valinud eelmise Klaudia Taevi ooperilauljate konkursi võitja ameeriklanna Abigail Levis, kes soovis laulda Romeot. Seega, Tegoval jäi üle vaid nõustuda. Ent ta otsustas välja vahetada nime, mis sobib tema versiooniga paremini. Nii esietendubki ülehomme Endla teatris koostöös Kaunase riikliku muusikateatriga hoopis “Romeo või Julia”. Ehkki libreto on ju sama.
“Lugu Romeost ja Juliast oli mulle loomulikult tuttav, aga eelkõige Shakespeare’i kaudu, ja see pole kunagi mu eriline lemmikteos sellelt maailmakuulsalt klassikult olnud,” möönab vastne lavastaja.
“Bellini ooperi libreto on kirjutanud Felice Romani, kes omakorda toetub Luigi Scevola 1818. aastal kirjutatud näidendile “Giulietta e Romeo”. Uurides ooperi tausta, kuulates ettekandeid eri esituses ja süüvides libretosse, lummasid mind kohe kolm asja,” arutleb vestluskaaslane.
“Romeo või Julia”, PromFesti lavastus 2019
Julial tuleb peagi abielluda isa määratud peigmehe Teebaldiga, kuid neiut vaevab midagi. Tema mälestustesse ilmuvad aeg-ajalt kummituslikud pildid ja helid minevikust, kuid Julia ei mõista, mida see kõik täpselt tähendada võiks. Tüdruku isa ja arst teevad kõik, et Juliat minevikust eemale hoida. Tüdruk püüab end painavale saladusele jälile saada, tema ainus kaaslane sel teel on neiu tõeline armastatu Romeo. Kuid kes on Romeo?
Osades astuvad üles Abigail Levis (Ameerika Ühendriigid), Margarita Levtšuk (Valgevene), Juri Rostotski (Venemaa), Andrius Apšega ja Liudas Mikalauskas (Leedu).
Kaasa teevad Kaunase riikliku muusikateatri orkester ja koor.
Allikas: PromFest
Esmalt mõistagi see, et Romeo vokaalpartii on kirjutatud naishäälele. Teiseks köitis mu tähelepanu libretos viide, et Romeo on varem tapnud Julia venna. Kolmandaks nüanss, et miks ja kuidas unustab Julia arst Lorenzo Romeole õigel hetkel teatada, et Julia pole surnud, vaid ainult magab. Kas pole veider? Väga oluline teadaanne, mille unustamine muudab elusid. Siit edasi jätkub juba salapära, et üht lugu uuest vaatepunktist jutustama asuda,” mõtiskleb Tegova.
Filme tehes on ta pea alati usaldanud oma intuitsiooni, nii seegi kord. “Samal perioodil, kui Erki tegi ettepaneku lavastada, olin äsja näinud Joachim Trieri 2017. aasta filmi “Thelma”, mis lummas oma kummalisusega. Olin pikka aega mõlgutanud mõtteid teemal, miks osa asju lapsepõlvest meile meelde ei jää, miks mälu valikuliselt mälestusi kustutab. Ja palju meie isiksus mälust sõltub? Kui unustame osa endast, mõne oma mõtte-teo, kas oleme siis osaliselt teine inimene?
Nii Trieri film kui huvi mälu, mäletamise ja mittemäletamise vastu on andnud mulle tõuke selle lavastuse kontseptsiooni loomisel. Nii ongi, et meil on Bellini ooper ja Romani libreto, aga kõige selle kohal hõljub tõlgendus “Romeo või Julia”,” lubab Tegova näidata tuntud loo psühhoanalüütilisemat vaatenurka.
“Tähtsal kohal on kindlasti isa ja tütre (Julia) suhted. Mida vanemad lapselt ootavad ja mida nad siis püüavad teha, soovides pakkuda neile parimat tulevikku. Ja kas kõik, mida nad teevad, on õigustatud?” märgib lavastaja.
Mis aga puutuvad siia müra ja porgand?
Kui Pärnus toob Tegova oma esimese ooperi välja mais, siis juunis teeb ta dramaturgi ja produtsendina kaasa Sõltumatu Tantsu Laval esietenduvas tantsulavastuses “Müra”, mis on sündinud Eesti vaikuses ja kasvanud Palestiina lärmakatel tänavatel. Selle koreograaf on pärnakailegi tuttav Palestiinas elav eestlanna Helena Krinal.
Porgandiga peaosas juba mitu filmi teinud Pärtel Talli pakkumine kirjutada tema uuele nukufilmile stsenaarium on aga põhjus, miks Tegova kannab nüüd alati taskus tükki plastiliini, isegi kui ta mõtleb Romeole või Juliale. Vabal momendil mudib ta seda sõrmede vahel, et materjali tundma õppides fantaasia ükspäev lendu läheks. Ilma naljata.
Kunstnik Madis Nurms:
/nginx/o/2019/05/16/12171751t1h3f17.jpg)
Bellini ja Romani loodud Julia tegelaskuju on kahtlemata oma aja laps. Üks tüüpilisi romantismiaja kangelannasid, allaheitlik lapsnaine, kes end armastatu nimel kõhklemata ohvriks toob.
Lavastusmeeskonnana oleme aga seekord võtnud endale vabaduse eksperimenteerida psühhoanalüütilise lähenemisega.
Tundub, et selline vaatenurk annab sellele tegelaskujule haruldase võimaluse murda välja 19. sajandi kammitsaist.
Püüame tuua lavale tugevad naiskarakterid, kes on enamat kui ainult meeste tahtele allutatud lillekesed, või, vastupidi, meelad fuuriad.
Lavastuse keskse kujundi otsinguil jõudsime perutava hobuseni, kes ka Carl Jungi arvates kehastas meie psüühe loomalikku poolt. Ratsu kui sõja sümbol paistab olemuslikult klappivat ooperi keskse konfliktigagi.
Capulettide ja Montecchide verine arveteklaarimine on justkui malemäng, kus kahe vaenutseva leeri iseloomulikem nupp on samuti ratsu.
Hobusele iseloomulikuks peetav lojaalsus on selle ooperi tegelasi käivitav jõud ja Capulettide kantsi äravõtmine pulmakülalisteks maskeerunud vaenlaste poolt toob silme ette Vergiliuse Trooja hobuse.