Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/11/11/7301827t1h9795.jpg)
/nginx/o/2019/05/17/12174123t1h8cd6.jpg)
Nädala eest küsis kolleeg, kas ma tunnen ennast õrnema sugupoolena. (Ta kasutas seda väljendit naise kohta spordiartiklis.) Esimese hooga vastasin: “Ei!” Siis hakkasin seda oma peas vaagima ja vaen siiani. Olen või ei? Kas mind häirib seesugune sõnakasutus?
Füüsiliselt ongi naised meestest enamikul juhtudel nõrgemad: pea jagu lühemad ja lihasmassilt kesisemad. Kuid selles, mis silmale nähtamatu, julgen öelda, et mehed jäävad alla: nad on palju tundlikumad ja valulävi on neil madalam. Naised on minu hinnangul tugevamad oma emotsioonidega toimetulemises, nad julgevad tundeid rohkem välja näidata. Omakorda sellest tingituna leian, et naised tunnetavad paremini kaasinimeste hingeseisundit ja on empaatilisemad. Tahan mõelda, et tervikut vaadates oleme võrdsed, mõlemal on omad tugevad ja nõrgad küljed.