Annika Kuusik: Vähemalt mitte voodiloomake

Tahan mõelda, et tervikut vaadates on mehed ja naised võrdsed, mõlemal omad tugevad ja nõrgad küljed. Foto: Urmas Luik

Nädala eest küsis kolleeg, kas ma tunnen ennast õrnema sugupoolena. (Ta kasutas seda väljendit naise kohta spordiartiklis.) Esimese hooga vastasin: “Ei!” Siis hakkasin seda oma peas vaagima ja vaen siiani. Olen või ei? Kas mind häirib seesugune sõnakasutus?

Füüsiliselt ongi naised meestest enamikul juhtudel nõrgemad: pea jagu lühemad ja lihasmassilt kesisemad. Kuid selles, mis silmale nähtamatu, julgen öelda, et mehed jäävad alla: nad on palju tundlikumad ja valulävi on neil madalam. Naised on minu hinnangul tugevamad oma emotsioonidega toimetulemises, nad julgevad tundeid rohkem välja näidata. Omakorda sellest tingituna leian, et naised tunnetavad paremini kaasinimeste hingeseisundit ja on empaatilisemad. Tahan mõelda, et tervikut vaadates oleme võrdsed, mõlemal on omad tugevad ja nõrgad küljed.

Esitasin sama küsimuse oma viieaastasele tütrelegi: “Mis sa arvad, kas naised on õrnem sugupool?” – “Ma kahjuks ei arva seda, ma tean seda. Sest vaata, nii on loodud, et mehed kaitsevad naisi,” teatas tema.