Huntmehe puhastustuli linnagaleriis

“Nagu Kalevipoeg pidi tagasi tulema omal ajal, ­pidi huntmees tagasi tulema sellepärast, et aeg on jälle käes,” tõdeb Andrus Joonas enda kureeritud näitusel “Puhastus­tuli”. Foto: Alar Raudoja

Pärnu pea ainsal elukutselisel maalikunstnikul Andrus Joonasel on väljapaistev aeg. Pärnu linnagaleriis raekojas on praegu üleval tema kureeritud Pärnu moodsa kunsti näitus “Puhastustuli”. Tallinnas Haus-galeriis sai mai algul performance’iga avatud isikunäitus “Elu mõte”. Läinud aasta lõpus oli Joonasel hiigelväljapanek Leedus Šiauliai kunstihoones. Samuti lööb ta järjepanu laineid Udmurtia kunstiringkondades. Ja mis peamine: kollane huntmees on tagasi.

“Kuivõrd ajad on läinud raskemaks ja nagu Kalevipoeg pidi tagasi tulema, pidi huntmeeski tagasi tulema sellepärast, et aeg on jälle käes,” avaldab Joonas mulle sellal, kui Pärnu raekoja galeriis ringiratast tiirutades ­tema kureeritud rahvusvahelist Eesti, Udmurtia ja Läti kunstnike osalusega näitust “Puhastustuli” vaatame.

Huntmees kui keskne tegelane ärkas esimest korda Joonase taideetendustes ellu tema loometee päris alguses, läinud sajandi 90ndatel, mil Non Grata siiakanti värskeid tuuli tõi. Selliseid, et natüürmortide ja lillemaalidega harjunud pärnakad esiotsa kohe aru ei saanud, millega tegu, ja kutsusid tänavail “laamendava­tele” kunstnikele politsei. Aastatega on teadlikumaks saadud: enam ei kutsuta. Huntmees sündis, käis ja märgistas oma radu, ja suri.