Teenindajaamet võib olla enamat kui ajutine peatuspunkt

Swedbanki kliendinõustaja Kertu Soodla on Eesti paremuselt teine klienditeenindaja. Oma töös peab ta oluliseks suhtuda kõikidesse klientidesse võrdselt ja anda endast kõik, et iga inimese mure saaks lahenduse.

FOTO: Mailiis Ollino

Klienditeenindus on oma olemuselt väga sarnane sotsiaaltööga – sedasi arvab 25aastane pärnakas, Swedbanki kliendinõustaja Kertu Soodla, kes hiljuti pärjati paremuselt Eesti teiseks teenindajaks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Soodla on pangas töötanud pool aastat, kuid klienditeenindaja kogemust on noorel naisel rohkem: varem on ta ametis olnud toitlustusasutuses ja kaupluseski.

Ta usub, et inimsuhetest ja ühiskonnast arusaamise ja suhtlemisoskuse seisukohast annab just klienditeenindaja töö hindamatu kogemuse ja väljaõppe. Arendab näiteks empaatiavõimet. “Minu maailmavaadet on see kõvasti avardanud,” märkis Soodla. “Ühe päeva jooksul suhtled nii paljude eri karakteritega. Ajapikku õpid neid tundma, oskad võtta inimest sellisena, nagu ta on.”

Klienditeenindaja töö kipub olema ühiskonnas alahinnatud. Eeldatakse, et see on justkui ajutine peatuspunkt, kust kindlasti edasi liigutakse. Kui paigale jääd, oled ambitsioonideta. Soodla sedasi ei arva, kuigi temalegi, kes ta õpib ülikoolis sotsiaaltööd, on tihti nähvatud: “Ikka mingi teenindaja!”. Küsitakse, miks ta erialasele tööle ei lähe või muud ametit ei otsi. “Neile ütlen tavaliselt, et klienditeenindus ongi poole kohaga sotsiaaltöö,” lausub Soodla. Talle tundub, et inimesed ei teadvusta, mida teenindajaamet endast kujutab ja kes kõik on teenindajad. Need ei ole ainult supermarketi kassapidajad. Kui ta ütles oma tuttavatele, et osaleb teenindajate konkursil, oldi üllatunud ja märgiti, et “sa töötad ju pangas, sa oled kliendinõustaja, mitte teenindaja”. “Kuid siiski, lihtkeeles olen ma teenindaja,” vastas Soodla seepeale.

Tagasi üles