Mullu suvel kribas 21aastane pärnakas Karoliine Aus oma märkmikku erisuguseid ideid. Ta näpud sügelesid ja soov miskit teha oli niivõrd suur, et kaante vahelt leiab nüüd hulgi naerutavaid kritseldusi ja festivalinimesid. Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse esimese kursuse läbinud neiu võttis siis vastu otsuse, et koolis ta ei jätka ega sinnakanti elama ei jää.
Noor kultuurikorraldaja Karoliine Aus: Vanus on nõrkus (1)
“Mul oli südames Pärnu, Pärnu, Pärnu! Suuresti pani mind vist kodulinnaarmastus kooli pooleli jätma,” tunnistab Karoliine. Nii kolis ta siia tagasi ja hakkas korraldama festivali, ehkki mõtegi sellest tekitas temas algul külmavärinaid. “Olen alati olnud õpilane, kel head hinded. Mind on paratamatult peetud eeskujuks,” avaldab neiu. “Sellepärast ongi tobe, kui küsitakse: “Jätsid kooli pooleli? Sina?””.
Missioonitunne ja korraldajapisik leidsid väljundi väljaspool kooli ehk elus, kus festivali organiseerimine ei ole mäng ega lust ja lillepidu. Praegu jooksevad algajal korraldajal silme ees numbrid: kulud ja tulud, Exceli tabelid. Töö keerleb ümber mammona kuid.
“Ma ei saa olla sellise suhtumisega, nagu see liblikas, kes praegu meie ümber lendab,” võrdleb Karoliine, istudes reporteriga Vallikäärus pingil. Kas on üldse mõeldav teha kunsti, viies ellu oma mõneti utoopilised mõtted, pööramata tähelepanu sellele, mis hoiab ürituse nagu liblikagi tiivad töös?