Laura Vadam: Tõstame sinise pöidla püsti ja nimetame seda sõpruseks

Meie “sõpruskond” küünib üüratu hulga inimesteni, kuid siirast lähedust nendega ei teki. Foto: Joakim Klementi

Igatsen aega, mil mind polnudki. Aega, mil oma elust kribati pliiatsiga valgele lehele. Viimasele reale kirjutati: “Armastusega, X”, volditi paber neljaks ja pisteti ümbrikusse. Kinnituskoht libistati keelega üle, peale kleebiti postmark. Seejärel sammuti lähima kirjakastini ja lükati läkitus avast sisse. Uudised olid lühikesed, nende kuulmiseks pidi ootama. Sõna “eraelu” oli normaalsus. Praegu, pärast Instagramis liuglemist-surfamist, tundub see kõik nii kauge.

Vaatan nördinult, kui iga teise inimese lõunasöök jääb uudistevoos mu sõrmede alla ja iga kolmanda paaripäevane ilmaime vaatab endalegi teadmata otsa tuhandetele silmapaaridele. Telefon on kogu aeg teksade tagataskus, kaamera kiirvalikus, näpud sügelemas. Miks me sügeleme? Kas vajame seda like’i? Kas meeldime iseendale vaid siis, kui meeldime teistele?

Oleme muutunud tuimaks. Meil on oma kaasaegsete eraelust üledoos. Enam ei tunne me kirjeldamatut eufooriat ega valusat kurbust, sest sajad fotod, sõnumid ja postitused on normaalsus. Me ei ahmi õhku, nähes erakordset loodusfotot, sest nende esinemine uudistevoos ei ole enam erakordne. Meie “sõpruskond” küünib üüratu hulga inimesteni, kuid siirast lähedust nendega ei teki. Tõstame sinise pöidla püsti ja nimetame seda sõpruseks.