Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/05/28/12205863t1h8538.jpg)
Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali PromFest raames esietendus sel aastal Endlas koostöös Kaunase riikliku muusikateatriga Itaalia helilooja Vincenzo Bellini romantiline ooper “I Capuleti e i Montecchi”, mis selles kontekstis kandis nimetust “Romeo või Julia”.
Lavastus, mille on lavale seadnud Katrin Tegova, muusikaliselt kujundanud Erki Pehk ja kunstiliselt kujundanud Madis Nurms, pakkus moodsa, praegu vägagi levinud vaatenurga vanale armastusloole – mille kandis kunagi paberile William Shakespeare –, ähmastades soorolle või kaotades need sootuks.
Miks ka mitte? Armastus ongi sootu ja on seda alati olnud.
Bellini ooper nägi ilmavalgust 11. märtsil 1830. Esietendusel laulis Romeot Itaalia metsosopran Giuditta Grisi – laulja, kellele Bellini Romeo rolli spetsiaalselt kirjutas. Julia osas esines Prantsuse sopran Maria Caterina Rosalbina Caradori-Allan.
Bellini ooperite edu kindlustasid kaunis helikeel ja nn ilusale laulmisele ehk bel canto’le üles ehitatud muusikalised numbrid. Ilusa muusika esitamine nõuab ilusaid hääli ja ilusat musitseerimist. Seda PromFesti etendus pakkus.
Muusikalise õnnestumise tagasid Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkursi eri aastate võitjad, kes pakkusid kvaliteetse muusikaelamuse.
“Romeo või Julia” peaosades hiilgasid 2017. aasta Taevi konkursi võitjad Abigail Levis (Romeo) Ameerika Ühendriikidest ja Margarita Levtšuk (Julia) Valgevenest. Levise õhuline ja kerge metso kandis eneses bel canto parimaid traditsioone, tema koloratuurid olid nauditavad, esituslaad siiras ja parajal määral kirglik, mis esitatavale kaasa elama sundis. Suurepärane oli teise vaatuse suur duett Juliaga.
“Romeo või Julia”
Muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk, lavastaja Katrin Tegova, kunstnik Madis Nurms, koreograaf Dainius Bervingis, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa.
Osades Abigail Levis, Margarita Levtšuk, Juri Rostotski, Andrius Apšega, Liudas Mikalauskas.
Kaastegevad Kaunase riikliku muusikateatri koor ja orkester.
Esietendused toimusid 19. ja 21. mail Pärnu teatris Endla.
Levtšuk demonstreeris oma vokaalset meisterlikkust juba esimestest hetkedest. Aariad kõlasid täisvereliselt, samal ajal pehmelt ja neitsilikult, tema esituslaadis oli palju hardust ja kammerlikkust, mis mõjus positiivselt.
Omaette nähtuseks kujunes 2015. aasta Taevi konkursi laureaat Juri Rostotski (Teebald) Venemaalt, kelle lüüriline kaunikõlaline tenor sillerdas märkimisväärse kerguse ja elegantsiga kõige ülemisteski registrites, näidates maailmaklassi. Sellega kõlasid kokku madalamad meeshääled, bariton Andrius Apšega (Lorenzo) ja bass Liudas Mikalauskas (Capello) Leedust, mõlemad säravad ja isikupärased lauljad.
/nginx/o/2019/05/28/12205860t1hbec4.jpg)
See solistide kooslus tagas etenduse õnnestumise bel canto parimaid traditsioone jälgides. Paljud tuntud Eesti muusikakriitikud ja melomaanid, kes esietenduse ajal saalis viibisid, andsid PromFesti ja Kaunase muusikateatri ühistööle kõrge hinnangu.
Suurepäraselt kõlas Erki Pehki taktikepi all Kaunase riikliku muusikateatri orkester, kes kasutas rohkesti piano’t ja bel canto puhul nii olulist legato’t. Nauditavad olid orkestrantide soolofraasid ja ooperi jõulised kulminatsioonid. Ka koor väärib kiidusõnu.
/nginx/o/2019/05/28/12205862t1h6de3.jpg)
Muusikalises plaanis oli tegu tervikliku ja õnnestunud kvaliteettootega, millele lisasid vürtsi, pikantsust ja elegantsi muusikavälised, kuid ooperi õnnestumiseks vajalikud tegurid: Madis Nurmsi kunstnikutöö, Dainius Bervingise koreograafia, Margus Vaiguri valgus ja Argo Valdmaa video.
Paljud tuntud Eesti melomaanid, kes esietendusel saalis istusid, andsid kuuldule kõrge hinnangu.
Nurms on alati üllatanud, seda eelkõige oma sensuaalsuse ja allasurutud kirega, mida kohtab hulgaliselt kõikides tema töödes ning mis tekitab vaatajas mõtteid. Nurmsi ooperikäsitlus võib meeldida või mitte, aga see ei jäta külmaks, mis teatrikunsti puhul ongi olulisim.
Meeskond Pehk-Nurms-Tegova on teinud suurepärase töö, mis pakub hõrku silmailu kõigile, olgu siis tegu homo- või heteroseksuaalidega, antiigi või tänapäevaga, aristokraatia või prostituutidega. See on saavutus. Muusikaliselt ei saa lavastusele midagi ette heita, armastus aga on sootu.
Lõpetagem siinkohal vana näitega eelkristlikest kultuuridest, milles paljudes oli maailmas kolm sugu: mehed, naised ja androgüünid.
Viimased olid iidsetel aegadel Suurele Loojale kõige lähemal. Pehk-Nurms-Tegova on teinud kummarduse antiikkultuuri suurusele, jätnud jälje Baltikumi muusikamaastikule ja meenutanud meie kaasaegsetele androgüünse maailma olemasolu.
/nginx/o/2019/05/28/12205861t1ha8d4.jpg)