Tagasi androgüünide aega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pehk–Nurms–Tegova on teinud kummarduse antiikkultuuri suurusele, jätnud jälje Baltikumi muusikamaastikule ja meenutanud kaasaegsetele androgüünse maailma olemasolu.
Pehk–Nurms–Tegova on teinud kummarduse antiikkultuuri suurusele, jätnud jälje Baltikumi muusikamaastikule ja meenutanud kaasaegsetele androgüünse maailma olemasolu. Foto: Ants Liigus/promfest

Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali PromFest raames esietendus sel aastal Endlas koostöös Kaunase riikliku muusikateatriga Itaalia helilooja Vincenzo Bellini romantiline ­ooper “I Capuleti e i Montecchi”, mis selles kontekstis kandis nimetust “Romeo või Julia”.

Lavastus, mille on lavale seadnud Katrin Tegova, muusikaliselt kujundanud Erki Pehk ja kunstiliselt kujundanud Madis Nurms, pakkus moodsa, praegu vägagi levinud vaatenurga vanale armastusloole – mille kandis kunagi paberile William Shakespeare –, ähmastades soorolle või kaotades need sootuks.

Miks ka mitte? Armastus ongi sootu ja on seda alati olnud.

Bellini ooper nägi ilmavalgust 11. märtsil 1830. Esietendusel laulis Romeot Itaalia metsosopran Giuditta Grisi – laulja, kellele Bellini Romeo rolli spetsiaalselt kirjutas. Julia osas esines Prantsuse sopran Maria Caterina Rosalbina Caradori-Allan.

Bellini ooperite edu kindlustasid kaunis helikeel ja nn ilusale laulmisele ehk bel canto’le üles ehitatud muusikalised numbrid. Ilusa muusika esitamine nõuab ilusaid hääli ja ilusat musitseerimist. Seda PromFesti etendus pakkus.

Tagasi üles