Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/28/12207379t1h2aaa.jpg)
Maid tuntakse lehe- ja õiekuuna. Minu silmis on see üks vägevamaid kuid, sest nii palju eri tooni rohelist, kui peitub mais, pole ühelgi muul ajal. Ühtlasi on see aeg, mil seavad end sisse kauaoodatud linnud. Tiivulised, kes pikivad nii päeva- kui ööaega rohkelt linnulaulu. Muuhulgas olen igal aastal oodanud ööbikuid. Enamasti on kodukülas tegutsevad ööbikud lauluga alustanud mai esimesel nädalal, mõnikord suisa aprilli viimastel päevadel, kuid tulemata pole nad jäänud kunagi.
Tänavu kevadel süvenes minus kartus, sest mulle tuttavatel radadel polnud maikuu keskpaiku veel ühtegi laulikut, samal ajal kui kiirematel laulurästastel olid selleks ajaks juba pojad pesast väljas. Seda hirmu jagus 17. mai õhtupoolikuni, mil noka avas esimene reibas öölaulik. Järgmistel öödel oli lauljaid juba rohkem.