Hoidke aken lahti, et und saadaks ööbiku laksutamine!

Kui ööbiku laulu võib kuulda sageli, siis näha saab seda pelglikku lindu märksa harvemini.

FOTO: Karl Adami

Maid tuntakse ­lehe- ja õiekuuna. Minu silmis on see üks vägevamaid kuid, sest nii palju eri tooni rohelist, kui peitub mais, pole ühelgi muul ajal. Ühtlasi on see aeg, mil seavad end sisse kauaoodatud linnud. Tiivulised, kes pikivad nii päeva- kui ööaega rohkelt linnulaulu. Muuhulgas olen igal aastal oodanud ööbikuid. Enamasti on kodukülas tegutsevad ööbikud lauluga alustanud mai esimesel nädalal, mõnikord suisa aprilli viimastel päevadel, kuid tulemata pole nad jäänud kunagi.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tänavu kevadel süvenes minus kartus, sest mulle tuttavatel radadel polnud maikuu keskpaiku veel ühtegi laulikut, samal ajal kui kiirematel laulurästastel olid selleks ajaks juba pojad ­pesast väljas. Seda hirmu jagus 17. mai õhtupoolikuni, mil noka avas esimene reibas öölaulik. Järgmistel öödel oli lauljaid ­juba rohkem.

Isasööbikud laulavad nii oma territooriumi kuulutamiseks kui kaasa peibutamiseks. Emaslind, kes on sarnaselt isaslinnuga tagasihoidliku välimusega, valib intensiivsemalt laulva isase. Just laul on see, mis oliivpruuni sulestikuga ööbiku niivõrd kauniks teeb.

Tagasi üles