Toomas Alatalu: Valijate “ei” suurte ­kokkumängule ELis

Vince Cable, Briti liberaalide liider, kätleb Brexiti vastu protesteeriva Steve Brayga. Tema kõrval on Ühendkuningriigist valitud uued Euroopa Parlamendi liikmed. Kuni britid ei suuda otsustada, kas jääda või minna, peab Riho Terras leppima ootelehel olemisega.

FOTO: Hannah Mckay

Kui Euroopa Parlamendi valimistel miski rõõmustas, siis teadmine, et esimest korda sel sajandil võttis neist osa üle poole valijaist, täpsemalt 50,95 protsenti. (2014. aastal oli osalus 43,4 protsenti). Aktiivsuse tõusu põhjust pole raske aimata, sest Venemaa agressioon Ukrainas ja Donald Trump USAs lõid välispoliitika kriisi, mida Nord Stream2 sugused lahendused süvendavad. Majanduspoliitikat segab kogu Euroopat ahistav poliitsüsteemi kriis, mida paljuski on kujundanud just europarlamendis 2009–2019 kehtinud poliitkartellilik otsuste tootmine, mis põrkus vastuseisule seal, kus sooviti võrdsete arutelu ja rahvuslike eripärade arvestamist.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Teatavasti sõlmisid kaks suurimat fraktsiooni – konservatiivid ja sotsialistid pärast 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimisi, kus nad võitsid kahe peale enamuse parlamendis, koosvalitsemise lepingu nii, et poole mandaadiajast juhivad parlamenti ühed ja teise poole teised. 2009. ja 2014. aastal sündis vastav lepe veel enne valimisi ja nii olid ülejäänud parlamendirühmad ettemääratult statisti rollis.

Selline võimujaotus sünnitas kallutatud otsuseid, sest konservatiivide ja sotside ideoloogia erineb. Teise ülepingutusele (kas või väärtuste seadustamisel) vaadati pigem läbi sõrmede siis, kui seisis ees oma valitsemisaeg ja oli vaja vastasleeri toetust enda kavale.

Tagasi üles