/nginx/o/2019/05/31/12216141t1h2d6e.jpg)
Tõnu Poopuu on mees, kel tennistes peidus kirevad sokid, ranitsas ehk trummipulgad. Ta ei vaja teiste heakskiitu ega tunnustust, vaid järgneb missioonitundele ja positiivsetele kaaslastele. Tema eesmärk ei ole jõuda ajalooraamatusse ega autahvlile, vaid anda oma panus, luues nii tööl kui eraelus keskkonna, kus ei leidu ruumi hinnangutele, alandamisele või ristilöömisele.
Eesti lastekaitse liidu kunagine juht on mõtestaja, kes ei tee mõtlematuid otsuseid ega vasta küsimustele ülejala. Tema silmis on sõnade “karistamine” ja “lastekaitse” tähendus midagi muud, kui kiputakse arvama. “Ma pole näinud last, kes on sündinud kurjategijana,” on Tõnu Poopuu märkinud, suhtudes kaaslasesse alati austusega, olgu ta mudilane või seenior. Ta otsib ja leiab igas inimeses head. Sest igaühel on oma tõde, mida tuleb aktseptida.
End läbi-lõhki pärnakaks pidav ja nüüd kodukandi linnavalitsuse sotsiaalosakonda juhtiv Poopuu avaldas osa oma tõest meilegi.
Meie ühine tuttav Mart Valner (lastekaitse liidu juhatuse liige, L. V.) kirjeldas teid nii: “Värvilised sokid ja Coca-Cola lembus.” Mida ta sellega küll mõelda võis? Kas te kannate värvilisi sokke?
Ega ma ise oma riietusele mõtlegi. Ehk iseloomustavad sokid seda, et inimesed on erinevad. Kõik me oleme isiksused ja värvikad, ei ole olemas universaalset massi. Iga inimene väärib tähelepanu. Hindan sellist tõekspidamist. Samuti on minu ammune veendumus, et mitte keegi ei saa teisele öelda, milline ta on ja milline ta peaks välja nägema. Kui tahan värvilisi sokke kanda, on see minu otsus ja kellelgi ei tohiks olla selle kohta kobisemist. Ma ei arva, et Mart mõtles vaid sokki kui riietuseset, vaid midagi rohkemat.