Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/03/12227148t1hc731.jpg)
Lähedase inimese kaotusega puutub varem või hiljem kokku meist igaüks. Mõni toibub sellest kiiremini, aga leidub neidki, kes leinaga kergesti toime ei tule. Eriti tundlik on see teema laste puhul, kes ei oska end nii osavalt väljendada. Üle kümne aasta abivajajatel raskeid aegu üle elada aidanud Pärnu haigla leinanõustaja ja terapeut Helar Peterson märkis, et lein ei pruugi olla pelgalt lähedase kaotus.
Kui paljud inimesed tulevad leinas teraapiasse?
Minu juurde saab psühhiaatri suunamisega. Inimene peab ise väljendama, et tal on leinaprobleemid. Leinata saab oma füüsilist võimekust, tervist, katki läinud suhet. Selliselgi juhul hakkab sama protsess tööle.
Ma ei oska hinnata, kas neid on palju või ei. Lein nagu sündki on loomulik protsess. Alati ei ole vaja sekkuda.
Millised on suurimad probleemid leina puhul tervikuna?
Tervikuna on hästi suur probleem see, et inimesed jäävad kinni küsimustesse ja tunnetesse, mis ei vii neid edasi. Sageli on see küsimus: miks see juhtus? Miks minuga? Miks mu lähedasega?