Leinanõustaja Helar Peterson: Leinav inimene peab abi ise tahtma

Pärnu haigla leinanõustaja ja terapeudi Helar Petersoni sõnutsi tuleb lapsi raskes olukorras kuulata ja neile selgitada, et kurbuse ­väljendamine on õige. Foto: Mailiis Ollino

Lähedase inimese kaotusega puutub varem või hiljem kokku meist igaüks. Mõni toibub sellest kiiremini, aga leidub neidki, kes leinaga kergesti toime ei ­tule. Eriti tundlik on see teema laste puhul, kes ei oska end nii osavalt väljendada. Üle kümne aasta abivajajatel raskeid aegu üle elada aidanud Pärnu haigla leinanõustaja ja terapeut Helar Peterson märkis, et lein ei pruugi olla pelgalt lähedase kaotus.

Kui paljud inimesed tulevad leinas teraapiasse?

Minu juurde saab psühhiaatri suunamisega. Inimene peab ise väljendama, et tal on leinaprobleemid. Leinata saab oma füüsilist võimekust, tervist, katki läinud suhet. Selliselgi juhul hakkab sama protsess tööle.

Ma ei oska hinnata, kas neid on palju või ei. Lein nagu sündki on loomulik protsess. Alati ei ole vaja sekkuda.

Millised on suurimad probleemid leina puhul tervikuna?

Tervikuna on hästi suur probleem see, et inimesed jäävad kinni küsimustesse ja tunnetesse, mis ei vii neid edasi. Sageli on see küsimus: miks see juhtus? Miks minuga? Miks mu lähedasega?

Sageli pole siin vastust. Kui ma küsin seda juba kümnendat korda, siis ilmselgelt pole kedagi, kes annaks sellise vastuse, mida ma usuksin. See ei vii edasi. Miks-küsimuse kõrvale peaks tekkima “kuidas?”. Kuidas ma nüüd edasi lähen? Kuidas ma sellega kohanen?