Mind sundis seda kirjatükki kirjutama tunne, mis tekkis pärast seda, kui olin läbi lugenud 30. novembri Pärnu Postimehe arvamusartikli (vt juhtkiri “Pärnu vajab muutust”, PP 30.11). Samasugune tunne tekib tavaliselt siis, kui näed, et kellelegi tehakse põhjendamata ülekohut ja sa ei saa kohe midagi tema kaitseks ette võtta. Ja sellise arvamuse kujunemise põhjendusi ei ole järgnenud tänase päevani.
PP avaldas arvamust abilinnapea Jane Metsa kohta ja see arvamus oli pehmelt öeldes hävitav. Metsast on varemgi kirjutatud, aga konkreetselt selles kirjatükis süüdistati teda saamatuses, mannetuses ja suutmatuses seista oma valdkonna töötajate eest. Need on aga paraku väited, mis lähevad minu kogemusega väga teravalt vastuollu.
Olulised projektid
Olen töötanud Pärnu linnavalitsuses aastaid ja oman küllalt arvestatavat võrdlusbaasi. Ütlen alustuseks väga selgelt välja, et Jane Mets on kõige avatum, julgem ja oma valdkondadest hoolivam abilinnapea, kelle alluvuses minul on olnud au töötada. Ta ei ole minu teada kunagi keskendunud loosungitele ega numbritele, vaid pidanud oluliseks eelkõige töö sisu ja väärtuslikuks neid inimesi, kes seda tööd teevad.
See väljendub muu hulgas selles, et abilinnapead on näha pea kõikidel tema kureeritavaid valdkondi puudutavatel aruteludel, ettevõtmistel ja sündmustel. Toimugu need siis hilistel õhtutundidel või nädalavahetustel.
Et aga ise mitte loosunglikuks jääda, nimetan siinkohal ära mõne Pärnu linnale ääretult olulistest projektidest, mis on teoks saanud just Metsa initsiatiivil, toetusel või kureerimisel.
Sotsiaalvaldkonnas on kõige värskem näide eile avatud eakate avahoolduskeskuse hoone (Metsa 10), mis oleks olemata, kui poleks olnud Metsa välja pakutud ideed, tema initsiatiivil Euroopa Liidu tõukefondi esitatud projekti ega uusi ruume varem samal aadressil tegutsenud avatud noortekeskusele.
Siinkohal tuleb tunnistada, et mainitud projektiga on võitnud nii Pärnu eakad kui noored, sest 2009. aasta alguses avatud Pärnu noorte vabaajakeskus on täiesti uus kvalitatiivne tase, võrreldes varasemate ruumidega Metsa tänaval.
Oluline samm on olnud rahaliste võimaluste loomine sotsiaalprojektide toetamiseks ja tegevustoetuste andmiseks sotsiaalvaldkonna mittetulundusühingutele. See on avanud neile uued väljavaated ja andnud stabiilsuse.
Saamatuses ei saa süüdistada
Hariduses vajaks kindlasti äramärkimist 2008. aastal tehtud põhimõtteline muudatus, mille tulemusena võrdsustati Pärnu munitsipaalüldhariduskoolides, -lasteaedades ja -huvikoolides töötavate õpetajate palgad.
See oli samm, mille tulemusena öeldi just Pärnus välja selge sõnum: “Meie laste arengu seisukohalt on võrdselt olulised kõik haridusvaldkonnad.”
Kui siinkohal veel meelde tuletada, et selle sammu astumise “hind” oli linnaeelarve seisukohalt 37,7 miljonit krooni, mõistavad tõenäoliselt kõik, kui palju sihikindlust ja enda kureeritavates valdkondades töötavate inimeste eest seismise tahet selle muudatuse elluviimine vajas.
Nüüdseks on majandusseis küll sundinud selles suhtes sammu tagasi astuma, aga ma olen veendunud, et võimaluste ilmnemisel see võrdse kohtlemise vajadus taas lauda tuuakse.
Pärnu toimetulekukooli direktorina on mul põhjust rõõmu tunda sellest, et käesolev õppeaasta on esimene, kui kogu meie kooli pere saab õppida ühes majas. Hoone akende vahetus ja juurdeehitus said teoks, vaatamata linna keerukale majanduslikule olukorrale. Ja seda paljuski tänu Metsa initsiatiivile, abile ja toetusele.
See ei ole kaugeltki lõplik loend, vaid murdosa aastatega tehtust. Loomulikult ei saa kõik asjad 100 protsenti õnnestuda, aga saamatuses, mannetuses ja suutmatuses seista oma valdkonna töötajate eest ei saa abilinnapead kindlasti süüdistada.
Ma ei tea, kellel on vaja Jane Metsast negatiivne kuvand luua, kuid ma tean kindlalt, et seda tegev inimene kas valetab või ei tea isegi, millest räägib ja kirjutab. Mõlemal juhul on tegemist karjuva ülekohtuga ja seda ei tohi kotis hoida.