Ragiseva lauluga kõrkja-roolind ­ tuli roostikke elavdama

Kuna kõrkja-roolind on roolindudest arvukaim, on suur tõenäosus, et andunud linnuhuviline teda suve jooksul märkab. Foto: Karl Adami

Enne kui rohi rinnuni ulatub, kondan sageli Pärnu jõe kallastel. Suvi toob jõeniitudele ja roostikesse elu. Peale veekohina pakatavad põõsasalud ja üha kõrgemaks sirguvad pillirooväljad häältest. Seal on end teiste seas sisse seadnud kõrkja-roolind, keda mul tuli kodukandis sel aastal veidi kauem oodata.

Kõrkja-roolinnud ei ole just arad, kuid hoiavad sellegipoolest inimestest veidi eemale.

See rahvasuus kõõrika- ja pilliroolinnuks kutsutud suleline tegutseb enamasti varjatuna, liikudes osavalt madalal põõsastikus ja rohttaimestikus. Ta on küllaltki varjatud eluviisiga, kuid pesitsushooaja algul näitab end tihti pilliroovarrel, kus ta laulda armastab.

Suvel kohtab kõrkja-roolindu vee lähedal, kus pilliroo- ja hundipajutihnikud võtavad enda alla küllalt suure pindala. Samuti ­võsastunud kraavikallastel ja kulustunud veekoguäärsetel aladel. Pesitsusperioodil reedab tema kohalolu isaslinnu laul, mida kuuldub pea ööpäev läbi, eriti intensiivselt koidikul.