Viidatud imestuse põhjus on sageli küllaltki moonutatud arusaam sellest, mida sotsiaaltöötaja tegema peab, see amet aetakse segi sotsiaalhooldaja omaga. Viimasena mainitutelgi on hoolduse pakkumisel väga vastutusrikas ja vajalik roll, kuid allpool tuleb juttu neist, kellel otsustamisega seoses on pisut teistsugune vastutus.
Viimasel ajal on kõmumeedia leidnud hoolekandes oma kullaaugu. Hättasattunud inimeste (eriti laste) murede näitamine tõstab vaatajate arvu ja toob raha reklaamiandjatelt. Eriti hästi näib mõjuvat see, kui õnnestub leida hädade põhjus.
Sotsiaaltööd tegev spetsialist on kerge saak, sest tema eetikakoodeksi põhimõtted ei luba välja tulla nende faktidega, mis küll avaksid tehtud otsuste tagamaid, kuid võiksid seada kliendi tegelikust halvemasse valgusesse.
Samuti on tema koolihariduses tihti puudu avalikkusega suhtlemise õpetus. Nii peabki ta vaikides taluma hädalise abituid eneseõigustusi ja etteheiteid ning kõmuküti mõnitusi. Tavaline televaataja, kellel omagi eluraskused kanda, näeb hea meelega süüdlast vallaametnikus, kes linnalegendi järgi peamiselt, jalg üle põlve, kontoris kohvi joob.
Sotsiaaltööd õppivad noored annavad endale aru ootustest, mis inimestel on seda ametit pidavate spetsialistide suhtes: hiljuti loengus püüdsime neid kokku lugeda ja nimekiri sai päris pikk.
Valla- või linnarahva meele järele olemiseks peaks sotsiaaltöötaja olema igal alal võimekas kõiketeadja, lahke toetuste jagaja ning vajadusel raha juurde tekitaja, mõtete lugeja, esimese kurtmise peale startiv abimees ja probleemide lahendaja, ärakuulaja-pihiisa, nõustaja-julgustaja, korraga nii kohtunik ja lepitaja kui advokaat-eestkõneleja.