Valter Parve: Olla või mitte olla (sotsiaaltöötaja)?

Valter Parve.

FOTO: Henn Soodla

Koolilõpetajad ja nende vanemad mõtlevad tuleviku peale: milline amet küll valida? See peaks kindlustama laheda äraelamise, võimaldama eneseteostust (sealhulgas teha karjääri), olema ühiskonnas lugupeetud. Paljud noored on – tihti tuttavate imestuseks – valinud oma kutsumuseks sotsiaaltöö valdkonnas pakutava.

Viidatud imestuse põhjus on sageli küllaltki moonutatud arusaam sellest, mida sotsiaaltöötaja tegema peab, see amet aetakse segi sotsiaalhooldaja omaga. Viimasena mainitutelgi on hoolduse pakkumisel väga vastutusrikas ja vajalik roll, kuid allpool tuleb juttu neist, kellel otsustamisega seoses on pisut teistsugune vastutus.

Kõmumeedia kullaauk

Viimasel ajal on kõmumeedia leidnud hoolekandes oma kullaaugu. Hättasattunud inimeste (eriti laste) murede näitamine tõstab vaatajate arvu ja toob raha reklaamiandjatelt. Eriti hästi näib mõjuvat see, kui õnnestub leida hädade põhjus.

Sotsiaaltööd tegev spetsialist on kerge saak, sest tema eetikakoodeksi põhimõtted ei luba välja tulla nende faktidega, mis küll avaksid tehtud otsuste tagamaid, kuid võiksid seada kliendi tegelikust halvemasse valgusesse.

Samuti on tema koolihariduses tihti puudu avalikkusega suhtlemise õpetus. Nii peabki ta vaikides taluma hädalise abituid eneseõigustusi ja etteheiteid ning kõmuküti mõnitusi. Tavaline televaataja, kellel omagi eluraskused kanda, näeb hea meelega süüdlast vallaametnikus, kes linnalegendi järgi peamiselt, jalg üle põlve, kontoris kohvi joob.

Sotsiaaltööd õppivad noored annavad endale aru ootustest, mis inimestel on seda ametit pidavate spetsialistide suhtes: hiljuti loengus püüdsime neid kokku lugeda ja nimekiri sai päris pikk.

Valla- või linnarahva meele järele olemiseks peaks sotsiaaltöötaja olema igal alal võimekas kõiketeadja, lahke toetuste jagaja ning vajadusel raha juurde tekitaja, mõtete lugeja, esimese kurtmise peale startiv abimees ja probleemide lahendaja, ärakuulaja-pihiisa, nõustaja-julgustaja, korraga nii kohtunik ja lepitaja kui advokaat-eestkõneleja.

Kõigi loetletud rollidega hästi hakkama saamiseks peaks sotsiaaltöötaja olema hea ja rõõmsameelne suhtleja, samal ajal nii paindlik kui jäik, mõistev ja salliv, õiglane, aga mitte hukkamõistev ega sildistav. Sotsiaaltöötaja peaks hoidma endale usaldatud saladusi, andma eeskuju kõiges ja tal olgu isiklike eluraskuste ületamise kogemus.

Muutes ühiskonda hoolivamaks

Kui sotsiaaltööks valmistuval üliõpilasel on ettekujutus nendest ootustest, millele ta peaks tulevikus vastama, on tal ilmselt kergem ära hoida tekkida võivaid konflikte. Samal ajal peab ta lähtuma valdkonna eetikakoodeksist, mis käsib vaidlustes seada esikohale nõrgema huvid ja vajadused.

Kui vaidlus puudutab näiteks lapse heaolu, tuleb tihti valida kahe halva lahenduse vahel: kas jätta pisike saamatu, hooletu, ükskõikse, viinasõltuvuses või väärkohtleva “armastava“ ema hoolde või pakkuda (ajutist) asendushooldust lastekodus, kasuperes.

Esimese variandi puhul ootavad sotsiaaltöötajat etteheited, et ta midagi ei tee, ja teisel juhul öeldakse, et ta jättis lapse ilma emaarmastusest. Kolmas ja parim lahendus oleks kõnealuse näite puhul õigel ajal tugiisiku pakkumine eluraskustele alla jäänud lapsevanematele, kuid tegelikkuses saavad praegu nimetatud teenust vähesed riskipered. Siin pole aga põhjus spetsialisti professionaalsuses, vaid eelarveprioriteetides või ehk isegi otsustajate ükskõiksuses.

Pärnus on koolide õpilaskodudes kokku 29 last, peale nende oskaks iga klassijuhataja nimetada ühte-kahte oma laste kasvatamisega hätta jäänud kodu, kuid praegu on toimetulekut toetav tugiisiku teenus tellitud vaid viiele riskiperele.

Teisisõnu on sotsiaaltöötajal eeltoodu kõrval täita veel üks üsna tänamatu roll: olla piksevarras ja vastu võtta needki etteheited, mille põhjus on volikogu antud napp raha või poliitikute tehtud sooloarendused. Või kollase meedia janu näidata inimlikke hädasid või abitust õppinud ja seda osavasti ära kasutavaid kliente, kes oma (sageli põhjendamata) tahtmise saavutamiseks meedia huviga ähvardavad.

Mõtlemisülesanne: kui telekanalile oma probleemi müünud ja selle eest puukuurile uue katuse saanud pereema järgmise igakuise toetusraha jälle tühja-tähja peale kulutab ja lapsed nälga jätab, siis kes selle pere muredega veel aastaid tegelema peab? Kas korraks publikuhuvi nautinud kõmumeedia või vahepeal nurka surutud ja saamatuks tembeldatud sotsiaaltöötaja? Kas ja mille eest vastutab meedia, mis hoolekandeklientides õpitud abitust kasvatab?

Sotsiaaltöötajal on suur võimalus teha ühiskonda hoolivamaks, kuid tema indu ega usku ei tohiks kuritarvitada.

Tagasi üles