Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/25/6113475t1ha357.jpg)
/nginx/o/2019/06/07/12237905t1ha6b5.jpg)
Homme jõuab Eestis tiirutav juubelilaulupeo tuli Pärnumaale ja siitkandirahval avaneb võimalus kolme päeva jooksul tule tulemisega seotud rohketest ja elamuslikest sündmustest osa saada.
Laulupidu on eestlaste südames ja meeles olnud läbi aegade, alates esimesest peost 150 aastat tagasi. Laulupidu on aidanud meil kasvada rahvusena ja viinud oma riigi sünnini. Selle tähtsust on raske alahinnata.
On oluline, et peotuli mööda Eestimaad rändab, jõudes väikestesse küladessegi, kus sellest võib kujuneda üle aastate suursündmus.
Minu meelest on laulude selgekssaamisest palju tähtsam ühistegemise rõõm.
Pea iga laulupeo eel on kõlanud arvamused, et peo repertuaar on liiga raske ja käib ehk üle jõu väiksematele maakooridele, kus kõigi hääleliikide lauljaid raske leida. Siiski jõuab enamik kooridest lõpuks suurele peole, eemale jäävad väga vähesed. Ja paraku on tõsiasi, et kõik eestlased korraga laulukaare alla ei mahu ja niisama uhke tunne on laulupeole kaasa elada publiku seast.
Minu meelest on laulude selgekssaamisest palju tähtsam ühistegemise rõõm. Just sellised lauluharjutustel kokkusaamised liidavad inimesi. Õpitakse üksteist tundma ja jagatakse kodukandi rõõme-muresid. Ollakse heatahtlikumad ja mõistvamad kui enne.
Arusaadavalt ei pea ühistegemine seisnema koorilaulude harjutamises. Igasugune seltsielu rikastab meid. Oma kogukonna heaks saab panustada mitmeti ja vahel osutuvad suurimaks väärtuseks hoopis head mõtted.
Suur rõõm on tõdeda, et Eestis on seltsitegevus taas hoogu võtnud ja heast tahtest lähtuvatest ettevõtmistest kuuleb pea igast maanurgast. Just see, et oskame eestlasele nii omasest enesekesksusest loobuda ja koos tegutseda, annab meie elule ja tegemistele väärtust.
Kui oleme õnnelikud oma kodukohas, siis üheskoos ajaloolisele laulupeole kogunedes, üksteist austades ja oma kaasmaalaste üle uhke olles saab meie õnnetunde kogum kindlasti mõõtmatu.
Seejärel ei pea me ehk sotsioloogide uuringutest enam lugema, et eestlased on üks õnnetumaid rahvaid.