Kunagine radikaalne sõltlasest punkar: Igal pool öeldi, et jään alkohoolikuks

Pärnakas Kaido Rätsep tõdes, et sõltuvustest ja pahedest on keeruline vabaneda. Õnneks olid tema teel abiks päästeinglid: võõrad ja pereliikmed, kes nägid mehes potentsiaali.

FOTO: Mailiis Ollino

On aasta 2001. Pärnu Tallinna maantee linnasauna pööningul magab 28aastane Kaido, käeulatuses poolik pudel odekolonni. Ta pikk ja sihvakas keha on täidest pungil. Üle selja jooksevad külmavärinad, korstnapilust paistab õhkõrn valgushelk ja avast tungib punkrisse tuuleiil. Välja hingates paiskab ta õhku silmapaistva aurupilve. Õues on –15 kraadi.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kaido avab silmad, vaatab eredat kiirt kui valgust tunneli lõpus. Surm ei olnud kohal, aga elu jooksis kui filmilint silme eest läbi. “Mu kurjad teod: Eesti Vabariigi esimese presidendi sõimamine, ropendamine, ema pensioniraha võtmine, rongi täiskusemine ja -oksendamine, parmudega sinise aknapesuvedeliku joomine, punkarihari peas, trussikute väel bensiinise kaltsuga taksojuhtide hirmutamine... Ma ei suuda enam! Ma olen kadunud ja mul pole tahtejõudu. Mul pole kuskil elada ja mu sugulased häbenevad mind. Ma haisen ja mu sõbrad lähevad minust tänaval ringiga mööda,” keerlevad ta peas mõtted.

Ta on kui hauas: seal on pime ja üksik, muld pole teda veel täielikult katnud ja valgushelk esitleb end kui viimset elumärki. Ta kisab ja nutab, paludes jumalat lootuses pääsemisele ja võimalusele elu uuesti luua.

Elu deemonlikus mullis

Kaido elu jõudis piirini. Ta istus kodus deemonlike ja depressiivsete piltide keskel. Radikaalne punkar vaevles sõltuvuste käes. Ta kaotas töökoha. Aga tal oli kama kaks. Kaido jõudis anarhiasse: “Ei olegi tööd ega peagi tööl käima. Ja see ongi normaalsus,” uskus tollal veel 20. eluaastates mees. Temast oli saanud alkohoolikust punkar, varas ja hirmuäratav manipuleerija.

Kaido kuulas köögis punki ja suitsetas sõpradega marihuaanat. Hoovis käis ta läbi teiste punkaritega – ka Aaduga (Aadu Sitapea, L. V.). Kaido mäletab, et talvel oli õues isegi mingi piiritus. Suitsutegemiseks leiti alati koht. Muusikat kuulasid poisid kassettidelt, mis käest kätte välismaalt siiakanti jõudsid. Vabariigi tuleku eel oli vabadust üha rohkem.

Poistega tehti bändi The Shitheads, mis astus esimest korda üles Mai kino Musafestil. Kohalikust poest haarati märjukest. Müüjad ajasid punkareid taga, sest maksmisest ei hoolitud. Solistina – esinejanimega Kaido 12 – astus ta tihti lavale joobes. Kõrist oli alla kallatud peaaegu terve pudel kanget kraami. Tuli ette olukordi, mil Kaido avas silmad võõras trepikojas või süstivate vene narkomaanide autos.

Tagasi üles