Lihula lilltikand kolib uue kuue saanud muuseumisse

Lihula mõisas asuva muuseumi renoveeritud saalid avatakse näitusega, mis tutvustab Lihula ajaloolist lilltikandit. Foto: Kermo Figol

Lihula mõisas asuva muuseumi renoveeritud saalid avatakse reedel, 21. juunil näitusega, mis tutvustab Lihula ajaloolise lilltikandi traditsioone ja selle arengut ajas.

Uudse lahendusena kasutatakse uuenduskuuri saanud muuseumis ekraani ja projektorit, mis toob multimeedia ja animatsiooni abil külastajateni nii ajaloolise rahvakunsti traditsioonid kui tänapäevased käsitöövõtted ja -tehnikad. Leader-projekti rahastusel restaureeriti Lihula muuseumi kogu lilltikandiga tekid, mis nüüd leiavad tee näitusesaali, mis on varustatud nii moodsate riputusvahendite kui spetsiaalse, muuseumi valgustussüsteemiga.

19. sajandi lõpul kujunes Läänemaal välja omanäoline lilltikand, mis sai alguse Lihulast ja selle ümbruskonna küladest ning levis Muhusse. Lihula tekitikandite motiivistik on väga rikkalik, fantaasiaküllane ja mitmekesine. Tundmatuõieliste lillemotiivide kõrval on kujutatud kibuvitsa- ja õunapuuõisi, roose, pojenge, murtudsüdameid, karikakraid, meelespealilli, maikellukesi, maarjalilli, kurekatlaid, maasikaõisi ja -marju, moone, kannikesi, kadaka- ja kuuseoksi.

Taimede hulka on tikitud linde, monogramme, hobusepäid ja -raudu, aastaarve. Ornamendid on meistrid tavaliselt loonud ise. Samuti võidi eeskuju võtta kõigelt, mis oli kättesaadav: trükimustrid, postkaardid, etiketid, reklaamümbrised, looduslikud lilled, teiste tikkijate tööd. Meistrite loodud mustreid kopeeriti ja jäljendati. Lihulast sai alguse punaste tikitud seelikute moodki.

Enne teist maailmasõda peeti lilltikandiga vaipu ja saanitekke jõukuse näitajaks ja uhkuseasjaks. Uhked tekid saanides, oli kirikusse sõit nagu kohalik moedemonstratsioon. Teine ilmasõda ja nõukogude aeg pöörasid senise elu pea peale. Kauneid vooditekke kasutati esialgu veel pühapäeviti päevatekina, saanitekke vahel ka külla sõites. Vaesuse suurenedes muutusid senised uhkuseasjad tavaliseks vooditekiks, osa neist peitus aastateks kirstudesse. Enam ei osatud nende väärtust hinnata, sest peale tulid moodsad asjad, ja paljud tekid leidsid tee kartulihunniku peale või mädanesid aida all. Õnneks said paljud tekid päästetud etnograafiliste esemete kogumise käigus.

2007. aasta lõpus algas Lihula rahvaülikoolis lilltikandi kursus, mis viis tikitud tekkide uurimiseni.