Lasteraamatu kirjutanud Külli Pärtel: Lapsed on täiskasvanutest palju avarama vastuvõtuvõimega

Külli Pärtel on sündinud Viljandis ja kasvanud Tartus, ent elu tõi ta Tõstamaale, kus ta on veetnud suved ja viimased talvedki. Seliste kandis pesitsev naine üllatas ennastki, kui andis välja oma esimese lasteraamatu. Foto: Mailiis Ollino

Kas loomingut saab ratsionaalselt teha? Või on mõistus loomeprotsessis vaid tööriist ehk miski, mis muudab taevast alla sadanud sõnad ja justkui ilmutusena inimeseni jõudnud mõtted tegelikkuseks: maaliks, raamatuks või lauluks? Kunstnik haarab pintsli, kirjanik pastaka või sülearvuti, muusik pilli, lastes sisetundel end juhtida. Loometeel, mille kulgu motiveerib vaim, aga määrab mõistus.

Nagu ütles aprillis Kihnut külastanud Taani loovkirjanik Caroline Ørsum: “Loomingus ei pea alati olema palju põnevust või draamat. Nii mõnigi lugu suudab haarata plahvatuste ja tagaajamiseta.” Mis kõige tähtsam: kirjutised, palad ja kunst peab kedagi kõnetama. Kas või üht inimest. Niisamuti tunneb 48aastane Külli Pärtel. Naine, kelle sulest sündis üle kahe aasta tagasi “Lolamaia” – lasteraamat, mis tuli kui ime.

“Ma ei olnud üldse mõelnudki, et tahaksin kunagi midagi kirja panna,” tunnistab naine, kes hommikuti mediteerib. Üks niisugustest varahommikutest muutis Pärteli elu. “Miski sundis mind oma mõtted kirja panema. Ja vaid paari lausega,” meenutab ta. “Alguses oli kindel vaid see: on üks väga eriliste annetega plika, kes tulnud maa peale, et teisi aidata.” Päev hiljem kirjutas ta väiksesse ruudulisse vihikusse raamatu esimesed lõigud. See oli tollal kõik.