Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2019/06/13/12259192t1h8941.jpg)
Järjest keerulisem on saada vastust küsimusele, kas raudteejaamas sundlahutatud pereisad jõudsid suruda viimase suudluse oma naise huultele ja lapsed lehvitada isale, keda nad hiljem enamasti kunagi enam ei näinud. Põlvkonnad vahetuvad. Need, kes täna 78 aastat tagasi olid veel väikesed, teavad kodust äraviimisest laupäeval, 14. juunil 1941 rääkida parimal juhul emalt kuuldu põhjal.
Jaanikuu varahommikul katkestas punavõim ligemale 10 000 kaasmaaalase eluplaanid. Kaugenevale ajale mõeldes lehvivad rahvuslipud leinapäeval pooles vardas. Sellel justkui kokkuleppelisel päeval meenutame juuni- ja märtsiküüditatuid, Nõukogude lennuväe terrorirünnakutes ja sõjas hukkunuid, läände põgenemisel merrejäänuid, arreteeritutena mahalastuid, laagrites hukatuid, Eesti eest võideldes langenuid.