Silvia Paluoja: Isad lehvitasid lastele viimast korda

Pärnu Leinapargis mälestatakse täna juuniküüditamise ohvreid. Foto: Ardi Truija

Järjest keerulisem on saada vastust küsimusele, kas raudteejaamas sundlahutatud pereisad jõudsid suruda viimase suudluse oma naise huultele ja lapsed lehvitada isale, keda nad hiljem enamasti kunagi enam ei näinud. Põlvkonnad vahetuvad. Need, kes täna 78 aastat tagasi olid veel väikesed, teavad kodust äraviimisest laupäeval, 14. juunil 1941 rääkida parimal juhul emalt kuuldu põhjal.

Jaanikuu varahommikul katkestas punavõim ligemale 10 000 kaasmaaalase eluplaanid. Kaugenevale ajale mõeldes lehvivad rahvuslipud leinapäeval pooles vardas. Sellel justkui kokkuleppelisel päeval meenutame juuni- ja märtsiküüditatuid, Nõukogude lennuväe terrorirünnakutes ja sõjas hukkunuid, läände põgenemisel merrejäänuid, arreteeritutena mahalastuid, laagrites hukatuid, Eesti eest võideldes langenuid.

Mul tuli kananahk ihule, kui otsisin ainuüksi Saarde vallast küüditatute nimesid. Imikueast raugani, talude ja perede kaupa pani võõrvõim toime aegumatu inimsusvastase kuriteo. Memento on ajaloolise mälu hoidmisel teinud mahuka ja hindamatu väärtusega töö, nende elektrooniliste raamatute sadadel lehekülgedel kangastub tuhandete ülekohtuselt represseeritute lugu.