Lidli supermarketi arenduse avalikkust kaasav protsess on asendatud salastamisega, nende otsuste volitamisega, mida volitada ei saa, ja kaalutluste puudumisega.
FOTO: Justin Tallis
Teet Roosaar kirjutas 8. mail 2019 Pärnu Postimehes, et projekteerimistingimuste väljastamine Lidl kaubanduskeskusele oli linnavalitsusega peituse mängimise tulemus. Nimelt olevat P-Trucks soovinud oma ärid ühte kohta koondada ja kolme hoone asemele ühe ehitada. Oma tarbeks. Ja seda siis Pärnus, kus kehtib detailplaneeringu kohustus kogu tiheasustusala piires ja olukorras, kus linn varem kavandas detailplaneeringuga mitut väiksemat ehitist samale krundile. Kuu aega hiljem kirjutas Roosaar loos “Lidl on Pärnusse oodatud” järgmist: “Erafirmas töötav planeerimisekspert Kaur Lass väidab järjekindlalt, et Lidli kaupluse Papiniidu ristmiku lähedale ehitamine pole avalikes huvides.”
Ma ei pea heaks tooniks seda, kui linnavalitsuse esindaja paneb mulle sõnu suhu. Vaatame, mida ma väitsin: “Pärnu linnavalitsus pani artikli ja järgnenud kodanike kirjade tulemusel (kahjuks need on avalikkuse eest salastatud) arendaja valiku ette: kas korraldada sotsiaalmõjude hindamine koos arhitektuurikonkursiga või koostada detailplaneering, millega kaasneks samuti konkurss.” Tõin esile, et selline valik ei ole võimalik, sest omavalitsus on siin otsustaja ja tal ei ole õigus oma otsust delegeerida arendajale.
