Toomas Alatalu: Eesti maailma katusel

2005. aastast oli Eesti taotlus saada ÜRO julgeolkunõukogu mittealaliseks liikmeks. Välisministeeriumi aastatepikkust tööd kroonis Eesti valimine ihaldatud kohale 7. juunil.

FOTO: Jaanus Lensment

Sügisel 2013 panin paljud tudengid guugel­dama, saamaks vastus küsimusele, miks järgmiseks reisin Antiguale ja Barbudale. Kariibi mere kaksiksaar veel leiti, ent keegi ei taibanud seda seostada sõnumiga sellest, et riigi esin­daja John ­Ashe valiti ÜRO 68. peaassamblee juhatajaks ehk tähtsuselt teiseks meheks ÜROs.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tõeline üllatus tabas hoopiski mind, kui kohale jõudes avastasin, et Ashe’i, kellest olin otsustanud kirjutada loo ja keda isegi intervjueerida, ei tuntagi saarel. Rahvusmuuseumi direktrissile tuli ainsana ette, et sellenimeline mees olla muuseumi hoolekogus! Ühtäkki sai selgeks kodutöö nurjumine – olin lugenud mitut saareriigi peaministri kõnet, kus pidanuks olema reageering oma mehe valimisele nii kõrgele kohale, ent ei poolt sõnagi!

Seal elatakse endist viisi hõimude kaupa ehk teistest hõimudest ei huvituta. Kes korra saarelt pääsenud ja mujal läbi löönud, jääbki sinna ringlema ega näita enam kodus nägugi. Kaks aastat hiljem sattus oma riiki endiselt New Yorgis esindanud Ashe suurde korruptsiooniskandaali ja leiti vanglas huvitavalt lämbununa. Talle oli jõusaalis vajunud tõstekang kõrile.

Tagasi üles