Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/17/12273496t1ha167.jpg)
Selle suve Eesti teatri ühed mõjutajatest on suured ümmargused numbrid, eelkõige kellegi või millegi sünnist möödunud aastad. Nendest peamised on üldlaulupidu 150, Eesti lipp 135, Johann Voldemar Jannsen 200. Lisame enesestmõistetavalt Tammsaare ning veel üht-teist ja saame kümmekond suvelavastust, mis eestlasi ja eestlust ühel või teisel moel käsitlevad, nendega flirdivad või tõukuvad, kord sisukamalt, siis pinnapealsemalt.
Ühest küljest on see lausa hädavajalik, et leidub inimesi, keda need numbrid käivitavad ja teater on sündmuste taaselustamise soodsamatest vormidest ainuvõimalik. Teisalt on millegi või kellegi “seljas ratsutamine” risk: ajalooliste isikute või sündmuste ümmargused numbrid üldiselt pigem lohistavad või meelitavad autoreid sel teemal kirjutama (seda enam, et ka finantsasutused on aastapäevadel leebemad). Seega on teatrivaatajal märksa väiksem võimalus kogeda midagi uudset ja isikupärast.