Endla suvelavastuse arvustus: Ümmarguste arvude paradiis

Endla suvelavastus "Ihu paradiis" - Ott Raidmets noore Johann Voldemar Jannsenina ja Jane Napp tema väljavalitu Anette Juliane Emilie Kochina.

FOTO: Gabriela Liivamägi/Endla teater

Selle suve Eesti teatri ühed mõjutajatest on suured ümmargused numbrid, eelkõige kellegi või millegi sünnist möödunud aastad. Nendest peamised on üldlaulu­pidu 150, Eesti lipp 135, Johann Voldemar Jannsen 200. Lisame enesestmõistetavalt Tammsaare ning veel üht-teist ja saame kümmekond suvelavastust, mis eestlasi ja eestlust ühel või teisel moel käsitlevad, nendega flirdivad või tõukuvad, kord sisukamalt, siis pinnapealsemalt.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Ühest küljest on see lausa hädavajalik, et leidub inimesi, keda need numbrid käivitavad ja teater on sündmuste taaselustamise soodsamatest vormidest ainuvõimalik. Teisalt on millegi või kellegi “seljas ratsutamine” risk: ajalooliste isikute või sündmuste ümmargused numbrid üldiselt pigem lohistavad või meelitavad autoreid sel teemal kirjutama (seda enam, et ka finantsasutused on aastapäevadel leebemad). Seega on teatrivaatajal märksa väiksem võimalus kogeda midagi uudset ja isikupärast.

Leidub erandeid, nagu neid on lavastuste reaski, kuid üldiselt on rahvuslikkusest kantud lood samalaadses ehk naivistlik-romantilis-humoorikas vormis, kust ei puudu koorilaul, loomad või (mootor)sõidukid ning kahjuks tihtipeale nii-öelda kõrimikro­fonid, mis oma tarbetust ikka ja jälle tõestavad.

Tagasi üles