Galerii: ühtaegu ilus ja valus, näitus "Hüljatud ilu" Pärnus

Kõik sai alguse lapsena. Poisi­eas Nicola Bertellotti käis isaga kohalikus lõbustuspargis, sõites nii karussellil kui vaaterattal, mis siit ja sealt roostetasid. “See ilu lummas mind!” mäletab mees. Aastaid hiljem, käes fotoaparaat, seisis ta vastamisi sarnase vaatepildiga ja pea samasuguses lõbustuspargis. Ent seekord oli paik rohkemat kui roostes. See oli hüljatud. Ja veider déjà-vu juhtis ta kümneaas­tasele teekonnale, millest sündis fotoseeria arhitektuuripärlitest, hüljatutest ja lagunenutest.

Meie kandi fotograafi Andres Adamsoni kutsel avas itaallane üleeile oma esimese isikunäituse Eestis ja seda just Pärnu muuseumis, täites valged galeriiseinad ligikaudu 30 pildiga, mille ilu peitub nostalgias ja valu hülgamises. Kümne aastaga tabatud kaadrid toovad vaatajani mehe seiklused mahajäetud lossides, villades, jää- ja elektrijaamades, kirikutes ja hullumajaski, näitamaks aardeid, nagu ta ise ütleb, millest kunagi kostis laste naeru, vanemate juttu ja vaimulike palveid. Ent kus nüüd on end sisse seadnud loodus, võttes tagasi justkui selle, mille kunagi oli võtnud inimene.

Kaasmaalase Paolo Sorrentino vändatud maailmakuulsast linateosest “The Great Beauty” inspireerituna kannab Bertellottigi näitus sama nime: eesti keelde tõlgituna “Hüljatud ilu”. Mõlema itaallase looming seikleb nostalgias ja kombib ebamäärast tulevikku. Seintelt maha kukkuvad krohvitükid, vanad veinipudelid, päevinäinud lapsekärud, end akende ja mööbli ümber keerutav umbrohi ja laemaalingud, mille täiuslikkusest alles vaid fragmendid.

Kes mängis seda tiibklaverit, mis nüüd jalgadeta põrandal vedeleb? Miks on kunagise hullumaja koridoris vanker? Kuhu põgenes maavärina eest naine, kelle magamistoa klaveril on endiselt raamitud foto ja meigilaual kosmeetika? Mis sai töölistest, kui elektrijaam suleti? Millal kuulis siin kirikus viimast teenistust?