Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
/nginx/o/2019/06/21/12286561t1h88ed.jpg)
On esmaspäev. Olete hommikust saati kontoris istunud ja suvel taas tööle lülitatud konditsioneeri külma õhku kolm tundi sisse hinganud. Keskpäeval koriseb kõht, andes valjuhäälselt märku, et aeg on süüa. Võtate siis laua alt plätud, pistate need taas jalga ja astute uksest välja. Kuhu? Toidupoodi. Otsustate teadlikult vältida Rüütli tänavat, turiste ja muud melu. Mitte et teil midagi väliskülastajate vastu oleks, kuid lõunapausil tahaks justkui kärast eemale saada. Las nad paitavad Jannsenit ja teevad ilupoe aknal olevast karvaste jalgadega naisest pilti. Igaühele oma.
Aga mu õnn on üürike, sest kõrvaltänavatel seigeldes, Malmö ja Pühavaimu tänava ristis seisan vastamisi soomlaste seltskonnaga. Nende käed lehvivad kolmes eri suunas: nad mõtlevad, kas minna vasakule, otse või paremale. “Minge ikka otse,” mõtlen endamisi. Aga ei. Seitsmeliikmeline punt võtab ette minuga sama trajektoori.