Laura Vadam: Longin su taga hea meelega

Suvitajal ei ole kuhugi kiiret. On uitamise aeg. Foto: Urmas Luik

On esmaspäev. Olete hommikust saati kontoris istunud ja suvel taas tööle lülitatud konditsioneeri külma õhku kolm tundi sisse hinganud. Keskpäeval koriseb kõht, andes valjuhäälselt märku, et aeg on süüa. Võtate siis laua alt plätud, pistate need taas jalga ja astute uksest välja. Kuhu? Toidupoodi. Otsustate teadlikult vältida Rüütli tänavat, turiste ja muud melu. Mitte et teil midagi väliskülastajate vastu oleks, kuid lõunapausil tahaks justkui kärast eemale saada. Las nad paitavad Jannsenit ja teevad ilupoe aknal olevast karvaste jalgadega naisest pilti. Igaühele oma.

Aga mu õnn on üürike, sest kõrvaltänavatel seigeldes, Malmö ja Pühavaimu tänava ristis seisan vastamisi soomlaste seltskonnaga. Nende käed lehvivad kolmes eri suunas: nad mõtlevad, kas minna vasakule, otse või paremale. “Minge ikka otse,” mõtlen endamisi. Aga ei. Seitsmeliikmeline punt võtab ette minuga sama trajektoori.

Minu kiirus muutub kaks korda väiksemaks, edasi saab liikuda vaid tibusammul. Ei pääse läbi siit ega sealt. Kamp on hargnenud tänavalaiuselt, muutes möödapääsu pea et võimatuks. Hingan sisse ja välja, mõistes, et olen kergelt ärritunud. Jällegi: miks? Kuhu mul kiire on?