Andres Herkel: Kas maailm muutub paremaks?

Riigikogu liige Andres Herkel (IRL). Foto: Peeter Langovits

Usk paremasse homsesse on ikka inimestele jõudu ja lootust andnud. Lähenevate jõulude eel on noid lootuskiiri kahtlemata paslik meenutada.

Hoiatusena tuleb aga meenutada sedagi, et parema tuleviku nimel loodud utoopiad on mõnigi kord ajaloos viinud ohtlike utoopiate ja ühiskondlike eksperimentideni. End äraostmatuks tituleerinud Suure Prantsuse revolutsiooni juhtkuju Maximilien Robespierre lõpetas giljotiini elluviijana. Kommunistlik eksperiment põhjustas kannatusi miljonitele inimestele.

Progress peab paika

Sääraste tagasilöökide kiuste on progressiusk viimastel sajanditel inimesi lummanud ja paljus õigusega, sest elukvaliteet paraneb, tehnilised võimalused avarduvad, inimesed elavad kauem. Kui majanduskriis meile tagasilöögi toob, siis aastakümnete ja -sadade taha vaadates peab progress ometi paika.

Inimõigused, demokraatia ja õiguskord moodustavad euroopaliku väärtuskolmiku, aga Euroopa võlakriisi õppetund ütleb, et nende põhiväärtuste kõrvale tuleb asetada vastutustundlik eelarvepoliitika. Tuleviku arvelt võlgu elades pole enam võimalik üha uusi valimislubadusi täita. Samal ajal on iga kriis õppetund ja asjade olemusse süüvides aitavad meid edasi vastutustunne ja säästlikkus, mitte mõõdutundetu tarbimine.

Praegu näeme kolme korraga toimuvat poliitilist protsessi, mis on rasked, kuid võivad väga tervendavaks osutuda. Esimene neist on eelmainitud võlakriis. Kreekalik tarbimispidu pidi lõppema. Meie riigivõla madal tase, eelarvenäitajad ja majanduse tõusunurk pole pahad.

Jääb üle loota, et optimism, mida väljendas 9. detsembri Postimehes Edward Lucas, peab paika.

Teine sündmuste ahel on käima läinud Venemaal. Vladimir Putini võimuvertikaal pole nii kindel kui varem, inimesed julgevad oma rahulolematust näidata ja valimisvalskus kistakse rambivalgusesse. Olen aastaid pidanud Venemaa vähikäiku kogu Kaukaasia, aga ka Ukraina, Valgevene ja Moldova arengu tagasilöökide peapõhjuseks. Nüüd on õhus õrna murrangulootust.

Eesti poliitika puhastumine

Me ju ei tea ega suuda ennustada, millal ja kuidas lootuskiir esile tõuseb. Pärast Teist maailmasõda uskusid paljud, et Eesti vabaneb peagi, tegelikult tuli oodata pool sajandit. Aga kui kõik juhtuma hakkas, taasiseseisvusime kiiremini, kui keegi oodata oskas. Samamoodi oli Nõukogude Liidu lagunemise ja Berliini müüri varisemisega.

Nüüdki ei saa me Moskva sündmusi ennustada, kuid Venemaa väärib senisest tugevamat demokraatiat, vabamat ühiskonda ja putinismi taandumist.

Mu kolmas tulevikulootus on Eesti poliitika. See peab muutuma puhtamaks, avatumaks ja inimeste suhtes empaatilisemaks. Elamislubade skandaaliga vallandus midagi, mis puudutas ühiskonna valuläve väga teravalt. Küsimus on selles, kas JOKK-poliitikaga lepitakse või ei. Toimunud diskussiooni teravus näitab, et Eesti ühiskond ei taha sellega leppida, ja häda poliitikutele, kes seda ei mõista.

Mõneti on elamislubade skandaal vaid jäämäe veepealne osa. Küsimus puudutab poliitika läbipaistvust ja poliitikute rollitundlikkust märksa laiemalt. Isamaa ja Res Publica Liit reageeris toimunule liiga aeglaselt ja lootis pääseda vähese poliitilise vastutusega. See oli viga.

Valijate meelitamine rahaliste lubadustega ja erakonnasisese võimu hoidmine kuulekate ja kontrollitud häältega ei aita enam IRLi äraostmatute tiiba. Kui miski veel aitab, siis üksnes vigade aus tunnistamine. Üks on selge: pohmelusest lõhkuva pea ja alateadvusesse surutud patukoormaga ei suuda keegi oma rahvale ega riigile paremat tulevikku pakkuda.