Kalev Vilgats: Kurjuse taak ajaloost

Kurjus ei ole maailmast kuhugi kadunud ja seepärast peame mäletama neid kannatusi, mis ajaloos on meile osaks langenud. Foto: Urmas Luik

Eile hommikul oli linnas veel mitmel pool märgata lehvimas jaanipühadest jäänud lippe. See mõjus mulle kontrastina 14. juuniga, mil leinalippe võis linnas ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Vaevalt võis põhjuseks olla, et lehes jäi leinalippude heiskamine mainimata, sest sellest räägiti nii raadios kui ka teles. Pigem on asi selles, et mida kaugemale miski meist ajaliselt jääb, seda enam kipume unustama ja käega lööma: kes vana asja...

Paraku on tegusid, mida ei saa unustada. Nii peaksime suhtuma küüditamistesse, aga vähemalt seekord jäi mulle mulje, et kurjuse meenutamine on nende asi, kes ise selle läbi kannatasid või kelle lähisugulased suurküüditamiste ohvriteks osutusid.

Mu hea sõber, Rootsi diplomaat Dag Sebastian Ahlander, kes on rootslasest lugejale kirjutanud muuhulgas võrdleva raamatu Stalinist ja Hitlerist ning kes üleminekuaastatel oli Leningradis Rootsi peakonsul, tavatseb öelda, et kui kurjus ära unustada, siis on sellel kalduvus jälle tagasi tulla.