Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/27/12305157t1hf6c2.jpg)
Pärnu linnavalitsuse esimesel korrusel on kabinet, mille uksele on kirjutatud “Alli Põrk, rahvakultuuri peaspetsialist”. Selle inimese pisikeses ruumis on kümneid kaste, sadu ümbrikke, tuhandeid dokumente. Ja üks naine – Alli Põrk –, kes on laulu- ja tantsupeo meie maakonna kuraator. Inimene, kelle juhtimisel sõidab tänavu pealinna 3138 pidulist ja kes on mitukümmend aastat koos oma abilistega hoolitsenud selle eest, et kõikidele pärnakatele ja pärnumaalastele on Tallinnas tagatud võimalikult turvaline ja hea keskkond.
“Iga sammu tehes mõtlen, et see on viimane kord,” tunnistas Põrk, avaldades, et tänavune juubelipidu jääb talle meie kuraatorina viimaseks.
Kuraatori rollist ei saa rääkida ilma sõnata “vastutus”. Kas see jälitab teid?
Kõigepealt: ma ei ütlekski, et minu töö on vastutus. Kuraatori ülesanne on tegelikult hoida ja armastada – toimetada kõigi nende meie maakonna inimeste nimel, kes laulu- ja tantsupeol osalevad. Ma ei saa teha vahet lauljatel, tantsijatel ja pillimeestel ega kellegi eest rohkem hoolitseda.