Tänavaartistide festivali WALK korraldaja soovib tuua Pärnu rohkem boheemlaslikkust
Tule- ja rändnukuteater, tänavamuusikud, Sibyl Vane

Korraldaja Johanna Roos unistab Pärnust, mida ei tunta tümpsumuusika linna, vaid boheemlaslikku mahedat muusikat pakkuva paigana.

FOTO: Mailiis Ollino

See ei ole Grillfest ega Weekend. See ei too linna märkimisväärseid rahasummasid, rahvamasse ega löö ettevõtlust õitsele, vaid rikastab kultuurivaimu ja elab pärnaka teadvuses. Selle missioon mahub peopessa ja eesmärkide loetlemiseks piisab ühe käe sõrmedest.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Esiteks: arendada tänavakunsti. Teiseks: julgustada noori kultuuri korraldama. Kolmandaks: anda väljund noortele kohalikele muusikutele-artistidele. Neljandaks: süstida elu sisse Rüütli tänavale. Viiendaks: kinnitada kanda üritusena, mis kestab ja millest kasvab traditsioon.

Tänavu esimest korda toimuv tänavaartistide festival WALK seab end sisse Pärnu tänavanurkadel, kus artistid tinistavad pilli, kaabu või tühi pillikott enda ees maas. “Enamik inimesi ei näe tänavakunsti kui loomingulist eneseväljendust, vaid kui kerjamist. Meie eesmärk on tekitada arusaam, et tänavakunst on midagi erilist,” rääkis festivali gümnasistist korraldaja Johanna Roos.

Veel eile istusid Rüütlis pinkidel noormehed, käes kitarr, ja demonstreerisid esimesi selgeks õpitud akorde. Vaid mõnekümne meetri kaugusel võtsid toolil istet neiud. Neil olid varnast võtta flöödipalad. Siit ja sealt kostab muusikat.

Pärnust leiab tänavakunsti jälgi. Roos leiab, et sedalaadi ­väljendusviis on siinkandis lapsekingades, Eestis üleüldse nõrk. Musikaalsust, teatraalsust ja sõud näeb, ent neiu hinnangul on ­puudu kaks elementi: julgus ehk uljus end tänavanurgal justkui riidest lahti võtta, ennast möödujatele esitleda, tundmata häbi või kartust; ja vastuvõtlikkust ehk rahvast, kes seesugust kunsti üldse väärtustab ja näha soovib. Või eemaltki lubab.

Tagasi üles