Metsmaasikas – imemaitsev ebavili

Metsmaasikas sobib hästi külmutamiseks ja moosiks.

FOTO: Karl Adami

Helmekuul kattis üht mu tavapärast liikumisteed paks ja sahisev lumevaip, millesse raja tammumine võttis suisa võhmale. Iga sadakonna meetri järel oli aega imetleda raja ääres kõrguvaid kuivanud kõrsi, millel härmavammus seljas. Kuusemetsa kohal liikunud päike kinkis neile kena sädelusegi. Nüüd, suvesoojuse ajal, saab kõndida ilma suurema vaevata. Raja ääres kõrguvad kuivanud kõrte kõrval uued ja värsked heintaimed ning terav pilk leiab kosutuseks mõne punapõskse metsmaasika.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Metsmaasikas on taim, mida tunneb usutavasti igaüks, ja nende marjade magus mekk saab selgeks juba lapsepõlves. Endagi lapsepõlvest mäletan, et suve­vaheaja üks osa oli metsmaasikalkäik. Neid pisikesi punaseid marju võis silmata nii hõredamas metsas kui ka kraavipervedel, kaskede all rohus. Pool marjadest liikus korjates küll suhu ja oma osa võttis korilusretkele kaasa võetud rebasemõõtu ja -karva koer Päntugi.

Nüüdseks on kunagistest korjekohtadest alles vaid mõni, kuid metsmaasikate maitse on endiselt magus ja seetõttu rändavad paljudki punased mar-jad kõrre otsa piste­tuna koju. See suvine maius­pala on meeltmööda metsaelanikelegi, alustades tigudest ja lõpetades laulurästastega, ning ega pruun­karugi maasikmarjadest ära ütle. Metsloomad on aga metsmaasikale palju kasulikumad kui inimesed, sest nemad levitavad selle seemneid.

Tagasi üles