Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/02/12320094t1ha27a.jpg)
Helmekuul kattis üht mu tavapärast liikumisteed paks ja sahisev lumevaip, millesse raja tammumine võttis suisa võhmale. Iga sadakonna meetri järel oli aega imetleda raja ääres kõrguvaid kuivanud kõrsi, millel härmavammus seljas. Kuusemetsa kohal liikunud päike kinkis neile kena sädelusegi. Nüüd, suvesoojuse ajal, saab kõndida ilma suurema vaevata. Raja ääres kõrguvad kuivanud kõrte kõrval uued ja värsked heintaimed ning terav pilk leiab kosutuseks mõne punapõskse metsmaasika.
Metsmaasikas on taim, mida tunneb usutavasti igaüks, ja nende marjade magus mekk saab selgeks juba lapsepõlves. Endagi lapsepõlvest mäletan, et suvevaheaja üks osa oli metsmaasikalkäik. Neid pisikesi punaseid marju võis silmata nii hõredamas metsas kui ka kraavipervedel, kaskede all rohus. Pool marjadest liikus korjates küll suhu ja oma osa võttis korilusretkele kaasa võetud rebasemõõtu ja -karva koer Päntugi.