Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/04/12326008t1hb50a.jpg)
Alla kümne kilomeetri kaugusel Pärnu linnast asub üüratute põldude ja metsatuka kõrval Eedu-Enno talu. Elamu õuel jooksevad suuremad ja väiksemad neljajalgsed, koridoris tervitab külalisi kass. Peremees Eduard Jaansen ja tütar Evelin Mei juhatavad linlased erilisse tuppa. Nelja seinaga ruumis ilutseb suur tiibklaver, mis kui toa hing.
Üle ukseläve astudes jääb silma uhke koolimütsikollektsioon. Mõni neist tuttavgi, ent mitukümmend musta, rohelist ja veinipunast teklit tekitavad kohe uudishimu. Niisamuti pakuvad huvi fotoalbumid, mis asetatud toa keskele lauale, lehed lahti, näidates kaadreid rahvariides laululastest. Vanaisa Eduard, kelle kõrval istuvad sohval lapselapsed Lydia-Adelheid ja Atko Hartvig Mölder, hoiab käes päevinäinud mütsi. Selle küljes ripub pea 20 rinnamärki.