Kolme põlvkonna lugu: pere, kus laulupidu on veres

Eedu-­Enno talu elutoas näitab vanaisa Eduard lastelastele vanu fotosid, meenutades eelmisi pidusid. Nii mõnigi aastaarv ja lugu üllatab mudilasi. Foto: Urmas Luik

Alla kümne kilomeetri kau­gusel Pärnu linnast asub üüratute põldude ja metsatuka kõrval Eedu-Enno talu. Elamu õuel jooksevad suuremad ja väiksemad neljajalgsed, koridoris tervitab külalisi kass. Peremees Eduard Jaansen ja tütar Evelin Mei juhatavad linlased erilisse tuppa. Nelja seinaga ruumis ilutseb suur tiibklaver, mis kui toa hing.

Üle ukseläve astudes jääb silma uhke koolimütsikollektsioon. Mõni neist tuttavgi, ent mitukümmend musta, rohelist ja veinipunast teklit tekitavad kohe uudishimu. Niisamuti pakuvad huvi fotoalbumid, mis asetatud toa keskele lauale, lehed lahti, näidates kaadreid rahvariides laululastest. Vanaisa Eduard, kelle kõrval istuvad sohval lapselapsed Lydia-Adelheid ja Atko Hartvig Mölder, hoiab käes päevinäinud mütsi. Selle küljes ripub pea 20 rinnamärki.

Lapsed veerivad tähti kokku: “Üldlaulupidu 1985”, “NSV”, “Laulupidu 1990”. Maja peremees täpsustab, et igast peost küll sümboolset märki ei ole, sellegipoolest on mütsil oma väärtus. Tänavuselgi peol asetab härra selle taas pähe.