Üksildased poisid, kellest said jõhkrad pussitajad (9)

Nii kümmekonna noahoobiga taksojuhti rünnanud Lauri Silla kui ka oma naise jõhkralt tapnud Egert Dulinetsa kujunemisaastaid iseloomustavad varane alkoholi tarvitamine, isa puudumine, õpiraskused, üksi hoidumine ja kampa sattumine. Foto: Andres G. Adamson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

“Mul lihtsalt läks silme eest mustaks, ma lihtsalt lõin ja lõin ja lõin. Mõistusega sain aru, mida ma teen, aga lihtsalt ei saanud enam pidama. Käsi lihtsalt jätkas,” kirjeldas Tartu vangla psühholoog Dagmar Ainsoo ühe kinnipeetava selgitust sellele, miks ta inimese tappis.

Oskamatus viha taltsutada ja oma tunnetega toime tulla ning puudulik kodune kasvatus on Ainsoo sõnul sage põhjus taoliseks teoks. “Kui nad hakkavad mulle oma lugusid rääkima, siis alati on seal (lapsepõlves, A. K.) alkoholi, vägivalda ja muud sellist. Enamasti on neil üsna koledad lood,” lausus psühholoog.

Kaks noort meest, kelle südametunnistusel on Pärnumaa viimaste aastate ühed räigeimad kuriteod, olid nõus rääkima oma kujunemisloo. Nende lapsepõlvest leiab mõndagi sarnast.

2015. aasta 29. mai ööl istus Lauri Sild koos kaaslasega taksosse, et sõita Pärnu kesklinnast Sinti. Raha kummalgi ei olnud, oli plaan külm arve teha. Takso peatus, arve oli 12 eurot. Selle asemel, et jooksu pista, haaras Sild taskust oranži käepidemega liigendnoa ja lõi sellega taksojuhile kõrri, seejärel suskas veel kümmekond korda peaasjalikult näo ja kaela piirkonda. Esimene löök tabas uneartrit. Sild põgenes sündmuskohalt, jättes ohvri verest tühjaks jooksma. Taksojuht jäi küll ellu, kuid üksnes tänu oma suurele elutahtele ja arstidele. Oma tegu põhjendas Sild sellega, et lihtsalt “katus lendas minema”, ja juhtunut ei mäletavat ta siiani. Kohtupaberite järgi oli tema joove alla ühe promilli.

2017. aasta septembris tuli Kilingi-Nõmmes ilmsiks tapmine, mille saatis korda siis veel 29aastane Egert Dulinets. Dulinets oli löönud oma abikaasat noaga 29 korda näo ja kaela piirkonda. Teo toimepanemise täpset aega ei suudetudki välja selgitada, sest Dulinets viibis veel päevi surnud naisega samas korteris. Oma tegu põhjendas ta kohtus raske alkoholijoobega ja kahetses toimunut.

Kummagi, nüüdseks juba aastateks vangi mõistetud mehe puhul ei tulnud räiged teod päris tühja koha pealt. Kokkupuuted politseiga said mõlemal alguse juba üsna lapseeas. Kool jäi pooleli, õppimist asendas kampades jõlkumine, joomine.

Ma olin nagu Mowgli.

Lauri Sild

Taksojuhti rappinud Silla karistusregister on pikk. Lapseeas seisis ta varguste ja sissetungimiste tõttu alaealiste komisjoni ees. Kohtumõistmise ajal 21aastasena, oli tal üheksa kehtivat väärteokaristust, kehtivaid kriminaalkaristusi oli kolm. Vaid kuu enne taksojuhi ründamist oli ta vabanenud pooleteise aasta pikkusest vanglakaristusest.

Lapsest täiskasvanuks kujunemine kulges Jõgevamaal ema, väiksema venna ja vanavanematega kasvanud poisil konarlikult. Juba väga noorelt elas Sild nii-öelda vabakäigul: koolis käis siis, kui tahtis, ööbis võõrastes kuurides, katusealustes, pruukis alkoholi ja suitsetas. Kui kõht tühjaks läks, varastas söögipoolist ja raha. “Jooksin tihti kodust ära, sest mulle meeldis üksinda ringi konnata,” põhjendas ta ise.

Ema töötas toimetulemiseks kahel kohal. Kui Sild oli umbes kuueaastane, läks ema tööle üle lahe Soome. Nii, kuis jaksasid, panustasid laste kasvatamisse vanavanemad. Ema nägi ta harva, kui nägi, siis oli tal väga hea meel. “Juba see oli kingitus mu jaoks. Kui olin noor, tahtsin ikka, et mul oleks mõlemad vanemad ja ema rohkem olemas. Aga nüüd – eks ma saan aru, miks ta nii pidi töötama.”

Oma isast ei teadnud Sild enne vanglasse sattumist midagi, sellest ei räägitud kodus. Nüüdseks teab, et isa olla samuti osa oma elust vangis veetnud. Kõige lähedasem inimene oli Silla jaoks lapsepõlves vanaisa, kes õpetas onni ehitama ja kellega sai mehejuttu räägitud.

Kodus oli palju lemmikloomi. Enda sõnul oli tal loomadega hea klapp. “Ma olin nagu Mowgli,” kirjeldas ta end. Esimesena pähe turgatav mälestus lapsepõlvest on truu sõbra surm. Nad olla olnud koeraga lahutamatud. “Ta oli nagu sõber mul. Olin pärast seda liimist lahti ja jooksin kodust ära.”

Taksojuhti rünnanud Lauri Sild oli teo toimepanemise hetkel 21aastane, kellel märkimisväärne karistusregister. Prokuröri hinnangul kõneles Silla käitumine kohtusaalis ülbusest ja ükskõiksusest ja ta ei näinud seal kahetsust. Intervjuus väitis Sild, et kahetseb tegu. 
Taksojuhti rünnanud Lauri Sild oli teo toimepanemise hetkel 21aastane, kellel märkimisväärne karistusregister. Prokuröri hinnangul kõneles Silla käitumine kohtusaalis ülbusest ja ükskõiksusest ja ta ei näinud seal kahetsust. Intervjuus väitis Sild, et kahetseb tegu. Foto: Ardi Truija

Lauri Sild: Ma ei kartnud midagi, ei metsloomi ega pimedust

Oli teil lapsena oma tuba, või pidite seda kellegagi jagama?

Jagasin tuba vanaisaga. Palju ööbisin üldse väljas, onnis. Siis olen näiteks puu otsas maganud. Ma olen olnud selline vaba ja püsimatu hing. Mulle üldse ei meeldinud ühe koha peal olla. Jooksin kodust ära tihti. Meeldis üksinda ringi konnata mööda metsi. Ma ei kartnud midagi, ei metsloomi ega pimedust. 

Aga miks te kodust ära jooksite?

Ütlesin, ma olin siuke püsimatu. Mulle meeldis. 

Tundub, et emal oli teiega väga raske, ütlesite ise ka, et teil oli vahel lausa valus vaadata, kuidas ema kannatab. Miks te siis nii tegite?

Ma ei suutnud paigal püsida. Tahtsin ise midagi saavutada. Ma ei olnud see, kes ootaks käed taskus, et midagi tuleks. Ma tahtsin ise proovida.

Ja autosse sissemurdmine, varastamine oli teie meelest millegi ise saavutamine?

Nojah.

Oli teil häbi, kui vargusega vahele jäite?

Helistati emale, mõtlesin, et jälle! Võiks öelda, et mul oli häbi.

Kus on see punkt, kus tahaksite, et elu oleks läinud teisiti? Kas on üldse?

Kui praeguste teadmistega saaks ajas tagasi minna, sinna Põltsamaale näiteks, siis teeksin palju asju teisiti.

Mida näiteks?

Ma ütleksin ei neile sissetungimistele, sest sealt said alguse tõsisemad jamad.

Kes on teile teie hinnangul lapsena kõige enam mõju avaldanud? Kas needsamad kambajõmmid?

(Vaikus.)

Avaldanud mõju teie selliseks kujunemisele?

Ma ei teagi. Võib-olla filmid. Näiteks paljude filmide puhul ma olen tahtnud järele teha, proovida.

(Pikk vaikus.)

Klassiõe ja tema õe surm. Olime ühe küla lapsed. Talvel vastusõitjal ei olnud õigeid rehve, Liina sai surma, õde sai surma. Ema jäi ratastooli neil. See oli... Ma nagu armastasin oma väikese südamega teda. Siis ma olin masenduses. Olin maailma, kõige peale tige. Nii palju on vastikuid inimesi, kes võiks ära surra. Miks nemad? Normaalne perekond oli. Siis ma olin kõige peale nii solvunud ja mind ei huvitanud miski. Ei tahtnud süüa, ainult juua. Võib-olla see muutis. Maailm on mõttetu.

Ilmselt aimasite, et jõuame ka selle 29. mai öö juurde. Teil oli juba teatav taust, olite eelnevalt korda saatnud erinevaid rikkumisi. Aga midagi nii hullu te teinud ei olnud. See tolle öö sündmuste kirjeldus oli päris võigas. Tahtsite te taksojuhti tappa?

Ei tahtnud. Mul oligi see jonnakas plaan, et jääb seisma, ma panen jooksu. Ei kujuta ette, miks asi muutus. Mingi hetk võtsin noa välja ja hakkasin sellega talle andma. 

Miks teil nuga üldse kaasas oli? 

Mind on alati huvitanud noad ja terariistad. Ma nagu kogu aeg olen nuga kaasas kandnud. Esimest korda nagu kasutasin seda. Ma nagu ei tea, mis minusse sisse lõi. Ma teadsin, et ma pidin siia vanglasse jälle tulema. Isegi kartsin ja ootasin seda. Aga, et sellise teoga, seda ma ei teadnud.

Mis mõttes pidite vanglasse tulema?

Ma olen nagu see...Ma hullult jälgin saatuse värki. Saatus tahtis, et leiaksin vaimse maailma. Pidin selleni kuidagi jõudma. Aga, et sellise teoga. Ma ei saa aru, miks see selline tegu pidi olema. 

Kas mäletate, millal viimati nutsite?

Nüüd, kui uuesti kinni kukkusin. Et jälle vabadusekaotus.

Millest te unistate praegu?

Ma unistan sellest, et mul oleks perekond. Tahaksin enda pere luua, elada õnnelikult. Soovin, et ma saaks tegeleda vaimse maailmaga.

Teil on omajagu veel siin istuda, aga kui te välja saate, siis mida te tegema hakkate?

Ma olen varem andnud lubadusi, et ma enam ei tule vangi. Aga nüüd ma ei anna ühtegi sellist lubadust. Tean, et sellise lubaduse täitmine on raske, vähemalt minu puhul. Ja noh, paljude teiste puhul ka. Kui lähen välja ja küsitakse, et noh, kas lähed jälle vanglasse, siis ma ütlen, et see pole minu otsustada. See on saatuse otsustada.

Politseiga puutus Sild esimest korda kokku olles umbes kümneaastane (täpselt ta ei mäleta), kui ta tungis sisse ühte autosse. Kollane kabriolett oli. Noosiks sai ta kindalaekas olnud rahakotist 1500 krooni. 2000. aastate algul oli see kopsakas summa, eriti poisikese jaoks. “Läksin selle rahaga tüdrukutega linna peale, tahtsin osta täispuhutavat madratsit. Seda ma aga ei saanud. Ostsime igasugust nänni. Käisin ja uhkustasin selle rahaga. Mul tekkis jumala palju sõpru,” meenutas ta.

Enda sõnul varastas ta igavusest ja selleks, et midagi saavutada, millegagi silma paista. “Tundsin, et olen teistmoodi. Ma tahtsin, et mitte keegi ei oleks minu moodi. Paljud ei julgenud.”

Sõit allamäge ja tihedam kontakt politseiga algas siis, kui perekond kolis Põltsamaale. “Põltsamaa kambaga tulid tõsisemad vargused, sissemurdmised. Mul oli see, et läksin kaasa selle kõigega. Ja siis tulid suuremad jamad. Ema pidi maksma suuri trahve. Hulkusin linna vahel, ema otsis mind. Endalgi oli valus vaadata, kuidas ema otsib.” Kuigi ta enda sõnutsi mõistis toona ema valu, ei suutnud ta ennast muuta. Pättused olid miski, mille kaudu ta silma paistis, tekitasid võimutunde, nagu ta ise kirjeldas.

14aastasena suunati Sild kohtumäärusega Puiatu erikooli. Midagi head sellest ei sündinud, huligaansused said hoopis suurema hoo: lõhkumised, laamendamised, peksmised, mille kahjud ulatusid sadadesse tuhandetesse eurodesse. Samas ütleb ta, et Puiatu oli kool, kus talle kõige rohkem meeldis. Ta oli seal teistega võrdne, õpetajad olla olnud sõbralikumad. Põltsamaa koolis ei olla teda näiteks ekskursioonidele kaasa võetud, sest ta oli pahade poiste nimekirjas.

Ma ei tea, mis seisus ma pidin olema… Ma poleks mitte kunagi elus seda teinud kaine peaga.
Egert Dulinets

Samamoodi nagu Silla lapsepõlve, iseloomustavad oma naise tapnud Egert Dulinetsa kujunemisaastaid varane alkoholi tarvitamine, isa puudumine, õpiraskused, üksi hoidumine ja kampa sattumine.

Dulinets ei suuda ka aasta pärast trellide taha mõistmist uskuda, et midagi sellist üldse juhtus. “See on minu jaoks uskumatu. Sain advokaadi käest esimest korda teada, kui palju neid lööke oli. Ma ei tea, mis seisus ma pidin olema… Ma poleks mitte kunagi elus seda teinud kaine peaga,” ütles ta.

Oma allakäigu alguseks peab Dulinets 16.–17. eluaastat. Sellesse aega langeb põhikooli pooleli jätmine, sage alkoholi pruukimine, koos emaga Iklast Pärnusse kolimine.

29 noahoobiga oma abikaasa tapnud Egert Dulinets tunnistas kohtus ennast süüdi ja kahetses tegu. 
29 noahoobiga oma abikaasa tapnud Egert Dulinets tunnistas kohtus ennast süüdi ja kahetses tegu. Foto: Kaspar Pokk

Egert Dulinets: Raske oli välja tulla sellest

Kas te ise olete mõelnud, kust alkoholi tarbimine tuli?

Mulle meeldis, ma ei oska öelda.

Mida jõite?

Seinast seina. Kangemat, lahjemat. Viskit, viina.

Kas puhtalt või kokteile?

Teinekord segamini. Õlut. Raske oli välja tulla sellest. Kui sisse juba satud, siis välja tulla on väga raske.

Mõtlete nii praegu, aga kas sel ajal tahtsite üldse välja tulla?

Alguses ei tahtnud, pärast tahtsin, lõpu poole.

Mis siis takistas?

Iseloom. Nagu näha, et tulnud sellest välja.

Millal järgmine kokkupuude politseiga oli (pärast esimest alaealisena trahvi saamist, S. M.)?

Eks linnas oli (Pärnus, S. M.). Järgmine oli juba peksmisega seotud.

Kui vana te siis olite?

18–19.

Mis lugu selle peksmise taga oli?

Mind süüdistati, et ma olen inimesele kallale läinud. Ja midagi ära võtnud. Tegelikult ei olnud. Sellepärast lõpetati (uurimine, S. M.) ära.

Kas süüdistusi oli veel?

Ma ei mäleta, et midagi suuremat oleks olnud. Ma ütlen selle peale nii, et asju on palju, aga keegi ei tea.

Mis elu te elasite üleüldse?

Ma elasin kahte elu. Käisin tööl, olin korralik. Ja siis oli see elu, kus ma jõin ja laaberdasin.

Aga need asjad, mille kohta ütlesite, et politsei neist ei tea, mis asjad need olid?

Selliseid asju ma ei saa rääkida.

Kui politsei oleks teadnud, kas oleksite karistada saanud?

Ütleme nii, et need pole mingid tapmised. Ma ei hakka rohkem sellest rääkima, need on kõik aegunud.

Aga igatahes oli teie elus asju, mida ei peaks tegema?

Kindlasti oli.

Mis te arvate, kus on see punkt, kus te tahate, et teie elutee oleks teisiti kulgenud?

See, kui hakkasin ohtralt alkoholi tarbima.

Mis vanusesse te selle aja ise paigutaksite?

16–17, sealtmaalt.

Mis te nüüd tagantjärgi mõtlete, mida te oleks võinud veel teisiti teha?

Seda on raske tagantjärele öelda. Ma ei saa enam muuta mitte midagi.

Te ei mõtiskle nende asjade üle?

Pärast viimast pauku ma tean, et selliseid asju ei saa muuta.

Mis teid mõjutanud on, mingid elu keerdkäigud?

Ei oska öelda. Minu elu on läbi.

Te mõtlete, et teie elu on läbi?

Raudselt. Saan vanglast välja 43aastasena. Mis elu mul ees on?

Kas peate kedagi vastutavaks asjade eest, mis teiega on juhtunud?

Ma ei süüdista mitte kedagi. Elasin oma elu, ei leidnud sellest väljapääsu.

9. klassis, kui kõik hakkas allamäge minema, enda väitel ta kooli jõudis, aga lihtsalt ei õppinud seal. Mis kooli puhul vastu hakkas, ta seletada ei oska või ei taha. Ütles pelgalt: “Ei tahtnud sinna minna.” Oma sõnul tarbis ta esimest korda alkoholi 12aastaselt, kui jõi ära kolm pudelit õlut, mis päädis suure oksendamisega koduaias. Järgmine kord oli 13-14aastaselt. Ka siis võis tarbitud humalavee kogust mõõta pudelites, mitte lonksudes.

Esimene ametlik karistus järgnes 16aastaselt, just nimelt alaealisena alkoholi tarbimise eest. Trahv 11 krooni ja 50 senti. Riburada tulid pahandused alkoholi tarbimise pärast avalikus kohas, pisivargus.

Seda aega, mis eelnes 9. klassile, peab Dulinets normaalseks lapsepõlveks. Ent kodusest elust seda osa, mis puudutab teisi inimesi, ta rääkida ei soovi. Siiski nimetab ta mitmel korral vanaisa, kes aitas matemaatika kodutöödega ja soovitas kooli ära lõpetada ning kelle praekartulid olid Dulinetsi lemmiksöök. Kõige parema lapsepõlvemälestusena tuleb Dulinetsile esimesena meelde vanaisaga metsast jõulukuuse toomine.

Enda kinnitusel ei kogenud Dulinets lapsena vägivalda ega näinud seda ka pealt, ehkki teab juttude põhjal, et vanemad läksid lahku, kui ta oli paariaastane, just põhjusel, et isa oli vägivaldne. Hiljem tal isaga mingit suhtlust enam ei olnud. Oma ainukeseks isaks peab ta ema viimast elukaaslast Peetrit, kes on nüüdseks surnud.

Pärnusse kolides tekkis Dulinetsil palju uusi sõpru. “Ma sain kõige paremini läbi inimestega, kes on siit (vanglast, S. M.) sisse-välja käinud,” ütles ta ise. Põhjuseks nimetas ta, et nemad ei ole kahepalgelised. “Mina tundsin ennast nendega palju paremini kui tavainimestega.”

Dulinetsi iseloomustab soov omaette olla ja omi mõtteid mõelda ning umbusk teiste inimeste suhtes. “Ma ei lase kedagi endale lähedale,” ütleb ta ise. “Mulle ei meeldi, kui ümber on palju inimesi.”

Praegune isolatsioon vanglas pole tema jaoks probleem. “Praegu ma olen üldse täiesti omaette. Kõlab kummaliselt, aga tunnen ennast selles mõttes hästi,” sõnas ta. “Pigem on see minu jaoks suur pluss, et olen sellest välisest maailmast eemal. Saan mõelda oma asju.”

Reetmist nimetab Dulinets peamiseks põhjuseks, mis võiks teda endast välja viia. Ta ei pea ennast vägivaldseks inimeseks, ent nendib, et alkohol muudab teda julmaks ja agressiivseks. Kõik jamad on tema väitel toimunud purjus peaga. “Kaine peaga ma ei lähe inimestele kallale, ei võta kelleltki elu,” sõnas ta.

Kümmekonna kergema rikkumise kõrval leiab Dulinetsi minevikust süüdimõistmine lähisuhtevägivallas. 2013. aastal lõi ta sama abikaasat kartulikoorimisnoaga läbi teki korduvalt üle keha, põhjustades haavad rinna, kubeme ja vasaku jala piirkonnas.

Kogu täiskasvanuelu on Dulinetsi enda jutu järgi olnud üks üles ja alla sõit. “Ma ütlen, minu elus on kaks perioodi. Üks on normaalne ja teine on see, kus on paras põrgu: joomised, töö kaotused, muud probleemid,” võtab ta kokku.

Mitte, et taolistele tegudele oleks vabandus, aga vangla psühholoog Ainsoo leiab, et siinkohal peaks rohkem küsima, mis viib inimese sellise võika teoni.

Ainsoo julgeb oma igapäevatöö ja kuuldud lugude põhjal väita, et olulisim osa noore käitumisprobleemide puhul ja kuritegelikule teele sattumisel on vanemliku hoole puudumisel. Ei ole olnud kedagi, kes õpetaks, kuidas tulla toime rasketes olukordades, kuidas lahendada see olukord, kui silme eest vihast mustaks kisub ja sõnad otsa saavad. “Need inimesed ei suuda kirjeldada, mida nad tunnevad. Nad ei ole kunagi õppinud märkama, mis nendega toimub,” näeb Ainsoo oma töös.

Kusjuures vanemliku hoole puudumine ei pea alati tähendama seda, et ema ja isa on lapse päris hüljanud – paljudel juhtudel on vanemad hõivatud tööga, laps peab ise kasvama, puuduvad reeglid ja piirid.

Mina usun sellesse, et kui inimene ise tahab, on tal võimalus elada normaalset elu, olenemata tema raskest taagast.

Gardi Anderson

Aastaid niinimetatud Tootsi klasside õpiraskustega poiste-tüdrukute eest hoolt kandnud Asso Kommer teab lapsi, kes juba 14–15aastaselt elasid põhimõtteliselt üksi, sest üks või mõlemad vanemad olid välismaal tööl. Läheduses oli küll näiteks vanaema, aga laps elas oma korteris ja pidi enamiku ajast ikkagi üksi hakkama saama. Tekkisid probleemid koolikohustuse täitmisega.

Et laste elu võib olla ütlemata keeruline, on ta ise pealt näinud. “Mõni mees peab juba 7.–8. klassis vastutuse kogu pere toimetuleku eest enda peale võtma,” kirjeldas ta lapsi painavaid majandusraskusi.

Kinnipeetavatega nende elukäiku üksipulgi lahti harutades tulevat vangla psühholoogi jutu järgi välja sedagi, et tihti on vägivald neid endid saatnud juba maast-madalast. Lapsed on ise peksa saanud ja näinud, kuidas vanemad üksteist kolgivad. “Vägivalla potentsiaal on meis kõigis, me kõik võime võtta noa ja pussitada. Enamiku jaoks ei ole see lubatud, aga kui see on sinuga kogu aeg kaasas käinud, on see sinu jaoks normaalsus,” ütles Ainsoo.

Kümnete vangide hulgast, kelle elukäiku Ainsoo on süüvinud, ei meenu talle ühtegi raske isikuvastase teo sooritanut ehk siis teise inimese elu kallale kippunut, kelle minevikust ei tuleks välja mõni kole lugu. “Klassikaline on, et kodus on midagi viltu olnud, koolis ilmnesid käitumisprobleemid, pandi erikooli. Ja sealt juba läheb asi allamäge.”

Kommer, nagu Ainsoogi, on kindel et sündinud kurjategijaid pole olemas. “Nad on ikka nii-öelda meie enda kasvatatud kuidagipidi,” tähendas Kommer.

Alati ei osata tabada momenti, millal oleks õige aeg sekkuda, ega teata, kuidas seda tegema peaks. “See pole mingi joonlauaga mõõdetav koht, et nüüd. Kui seda teataks, oleks ühiskond täiesti ideaalne,” leidis Kommer.

Põhjendus, et halvad sõbrad viisid halvale teele, kõlab stambina, aga Kommeri selgitusel on selles iva sees. Seltskonna valik määrab sotsiaalse ümbruskonna. Ühine huvi võib olla näiteks alkoholi tarvitamine. Seltskond omakorda määrab käitumise. “Sa teed seda, millega seal tunnustust leiad. See on ju suur vahe, kas saad tunnustust sellega, et oskad kusagilt kokku riisuda need kopikad, mille eest mõned õlled osta, või lähete ostate pileti Raba ujula rulaparki.”

Kuigi enamiku süüdimõistetute lapsepõlvest leiab hirmsaid läbielamisi, ei tähenda keeruline kasvuaeg nii Dulinetsi kui ka Silla juhtumit menetlenud prokuröri Gardi Andersoni sõnutsi alati seda, et inimesest saab kurjategija. “Mina usun sellesse, et kui inimene ise tahab, on tal võimalus elada normaalset elu, olenemata tema raskest taagast.”

Lauri Sild ja Egert Dulinets on mõnes mõttes oma lapsepõlve ohrvid, kuid Andersoni meelest ei peaks neile kaasa tundma. “Nende taust aitab seda teekonda mõista, aga ma ei julgeks öelda, et kaasa tunnen.”

Karistuse määramisel ei mängi katkine lapsepõlv prokuröri kinnitusel täisealiste puhul mingisugust rolli. Karistus mõistetakse vastavalt süüle ja taust seda ei vähenda.

Lauri Sillale ja Egert Dulinetsale määras kohus karistuse nende veretöö eest vastavalt 12 ja 13 aastat.

Tagasi üles