Heli Shpilev: Et me enam kala ei püüa ega söö, on utoopia

Mere äärde jalutama minnes võtab kalauurija kaasa binokli, sest bioloogile pakuvad huvi ka linnud.

FOTO: Urmas Luik

Tartu ülikooli ­Eesti mereinstituudi ihtüoloog Heli Shpilev on inimene, kelle poole ajakirjanikud ikka pöörduvad, kui vaja midagi kuulda või pärida Pärnu lahe ja muudegi rannikumere alade kalade kohta, sest tegu on ladusa suhtlejaga, kellel teadupärast terav keel ja vaimukad ütlused. Seetõttu on küllap ta nimigi paljudele lugejatele tuttav.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pealegi on just Shpilevi kabinetis Sauga jõe äärses mereinstituudi välibaasis riiulil rohkem Pärnu ja Liivi lahe kalastikku, selle arvukust ja populatsioonide elujõulisust puudutavat ajalugu kui kellelgi teisel siinkandis. Tekitab lausa aukartust aktimappide korrapärane rivi, kus varjul meritindi ja räime seireandmed 1980. aastatest tänini.

Kappides veel varasemad seire- ja katsepüükide tulemused ajast, mil Shpilev alles õppis ülikoolis, või isegi varasemast: kui ta ehk aimatagi ei osanud, et suurema osa elust töötab ta mere kalas­tikku uurides, laboratooriumis kalu prepareerides, nende vanust, sugu, iga ja parasiite määrates.

Tagatipuks on ta palju rohkem kui naised tavaliselt merd sõitnud, küll suuremates uurimislaevades, hepikutes kaluripaatides kui ka väikestes kaatrites.

Kas teil on meeles see aeg, mil te põlise linnatüdru­kuna, tõsi küll, laheäärse linna elanikuna, mere poole vaatama hakkasite, et sellest sai teie tööväli?

Nii kaua, kui ma mäletan, olen end mere ääres kogu aeg hästi tundnud ja ma tahan olla merele nii lähedal, et ma ühe küljega tunnetan, kuhu poole meri minust jääb. Kui ma tean, et meri on lähedal, on mul hea ja rahulik olla. Seepärast oli Tartu aeg täis mereigatsust. Keerad seal nelja suure mäe vahel orus ühte ja teist külge, noh, ei tule meretunnet.

Tagasi üles