Laura Vadam: Tantsupeolised on meile eeskujuks

Tantsijad alustasid proovidega pühapäeval. 

FOTO: Tiina Oja/Postimees Grupp

Kolmapäeva õhtul istusin Kalevi staadioni mäenõlval murul. Platsil, minust mõnekümne meetri kaugusel seisis 10 000 inimest: riided higist vettinud, kehad päiksest kõrbenud ja kõhud näljast korisemas.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ühtäkki kostis eemalt “Kibe! Kibe! Kibe!” Esialgu arvasin, et keegi härra laskus äsja põlvele. Ent siis selgus, et leivad pandi ühte kappi juba hommikul. Ei tea, kas keegi teine saab öelda, et nende pulmapeole oli kutsutud 10 000 külalist? Või et nende pulmatants kestis ligi kaks tundi (korda neli)? Ma ei usu.

Mõned inimesed peavad pulmapidu millekski väga isiklikuks. Minagi olen sedameelt. Enamasti. Ent see oli minu silmis erand. Miks? Sest kogu see plats oli kui ühe mütsi all. Ma ei taha siinkohal muutuda liialt filosoofiliseks või religioosseks. Avasin aga päevas üle 50 foto ja videoklipi, mis Facebooki-sõnumite ja kirjadega minuni jõudsid: piltidelt kiirgas sõprust ja armastust. Pärnakas sõi seljankat, kõrval mulk. Vanahärra tantsis, käe kõrval mudilane. Noormehed kallistasid ja punusid neidudele patse. Põnn lõi teisele, võõrale põnnile patsu.

Tagasi üles