Johanna Roos: Emakeele ilu taandub tarbetute laenude ees

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emakeelepäeva tähistamine Tartu Maarjamõisa lasteaias. Paraku jätab emakeeleoskus üldhariduskoolides kõvasti paremat soovida.
Emakeelepäeva tähistamine Tartu Maarjamõisa lasteaias. Paraku jätab emakeeleoskus üldhariduskoolides kõvasti paremat soovida. Foto: Margus Ansu

Pean eesti keelt omamoodi muinasjutu­liseks looduskeeleks, mida rikastavad kaunid sõnad nagu ­“ööbik”, “pööningukamber” või “pääsulend”. Eesti keele ilu kipub aga varjutama inglise keele kõrge prestiiž, mis soodustab uute, minu arvates tarbe­tute laensõnade tulekut ja loob vahel kahemõttelisust, raskendades teksti mõistmist.

Sõnad “kaverdama”, “laikima” ja “šoppama” on vaid vähesed näidetest, mis on leidnud tee eesti keelde, kuigi neid võiks asendada mõni eestikeelne uudissõna (kaver ehk jäljendlugu, mis on lihtne, selge ja kõigile mõistetav). Nendele üksikutele sõnadele lisandub inglis-eestikeelne kõnepruuk, mis paraku lekib infoallikatesse, mida paljud peavad usaldusväärseks. Selline tugev inglise mõju ei rikasta keelt, vaid muudab seda vaesemaks.

Märksõnad

Tagasi üles