Johanna Roos: Emakeele ilu taandub tarbetute laenude ees

Emakeelepäeva tähistamine Tartu Maarjamõisa lasteaias. Paraku jätab emakeeleoskus üldhariduskoolides kõvasti paremat soovida.

FOTO: Margus Ansu

Pean eesti keelt omamoodi muinasjutu­liseks looduskeeleks, mida rikastavad kaunid sõnad nagu ­“ööbik”, “pööningukamber” või “pääsulend”. Eesti keele ilu kipub aga varjutama inglise keele kõrge prestiiž, mis soodustab uute, minu arvates tarbe­tute laensõnade tulekut ja loob vahel kahemõttelisust, raskendades teksti mõistmist.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Sõnad “kaverdama”, “laikima” ja “šoppama” on vaid vähesed näidetest, mis on leidnud tee eesti keelde, kuigi neid võiks asendada mõni eestikeelne uudissõna (kaver ehk jäljendlugu, mis on lihtne, selge ja kõigile mõistetav). Nendele üksikutele sõnadele lisandub inglis-eestikeelne kõnepruuk, mis paraku lekib infoallikatesse, mida paljud peavad usaldusväärseks. Selline tugev inglise mõju ei rikasta keelt, vaid muudab seda vaesemaks.

Tagasi üles