Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/01/09/115310t1he176.jpg)
Kütteperioodil tuleb korteriühistutel tegelda ühisest küttesüsteemist eraldunud korteriomanikega, kes ei soovi tasuda küttearveid teiste korteriühistu liikmetega võrdsetel alustel. Kui võlgnevused kasvavad, ei jää ühistu juhatusel üle muud kui seada oma sammud kohtu poole ja asuda võlgnevust sisse nõudma.
Kohtutee ei saa olema kerge: vaidlus selle üle, kui palju ja kas üldse peaks kütte eest tasuma individuaalküttele üle läinud korteri omanik, võib seal täie auruga edasi keeda.
Tegelikkuses on asjad üsna lihtsad. Korteriomand koosneb kahest osast: reaalosast ja mõttelisest osast.
Küttesüsteem on korteriomandi mõtteline osa ja selle muutmine on lubatud üksnes ühistu kõikide korteriomanike nõusolekul. Seega: korteriomanike puhul, kes on läinud üle individuaalküttele ilma kõikide korteriomanike nõusolekuta, ei pea ühistu rakendama küttekulu arvestamisel teistsugust tariifi või protsenti üldküttest.
Üldkoosolek võib sellise otsuse küll vastu võtta, aga kindlasti tuleb seellisel juhul tähelepanu pöörata korteriühistu põhikirjale, mille kohaselt arvestatakse küttekulusid enamasti vastavalt korteriomandi reaalosa suurusele.
Seega kerkib küsimus: kas üldkoosolek ikka võib vastu võtta otsuse, mis annaks osale korteriomanikest õiguse tasuda kütte eest teistsugustel alustel, kui on sätestatud korteriühistu põhikirjaga. Põhimõtteliselt ei saa niisugust lahendust õigeks pidada. Õigem oleks muuta/täpsustada korteriühistu põhikirjaga sätestatud küttekulu arvestamise aluseid üldisest küttesüsteemist eraldunud korterite osas.
Mida aga teha siis, kui korteriomanik on osa radiaatoritest eemaldanud? Niisugusele küsimusele otsustas kohtu kaudu vastuse saada üks Tallinna korteriühistu.
Korteriühistu nõudis küttevõla tasumist. Kuid korteriomandi omanik leidis, et ta on ühistule juba piisavalt vastu tulnud sellega, et ta üldse midagi maksis. Pigem on ühistu temale võlgu.
Seda seisukohta ei hakanud kohus üldse arutama, sest ühtegi mõistlikku tõendit omanikul tuua ei olnud. Küll aga arutati võlgniku küttekulude arvestamist.
Korteriühistu oli ja on seisukohal, et kõik korteriomanikud on kohustatud tasuma küttekulude eest samadel alustel, sõltumata sellest, kas nad on läinud üle individuaalküttele ja eraldunud elamu küttesüsteemist osaliselt või täielikult.
Kohtus oli korteriühistu peamine argument põhikirja punkt, mille kohaselt tasuvad ühistu liikmed küttekulude eest vastavalt korteriomandi reaalosa suurusele, mis on kirjas kinnistusraamatus. Oluline oli seegi, et küttesüsteemist eraldumisel, olgu see täielik või osaline, peab olema saavutatud kõikide korteriomanike nõusoleks. Võlgnikul korteriomanike nõusolekut ei olnud.
Maakohus tegi otsuse, mis kohustas võlgnikku tasuma kogu võlgnevuse.
Võlgnik kaebas otsuse edasi. Mõlemad – korteriühistu ja võlgnik – jäid teise astme kohtus oma seisukohtadele kindlaks. Kohus maakohtu otsust ei muutnud ja võlgnikku kohustati võlgnevus tasuma. Seejärel pöördus võlgnik riigikohtusse, kust saadeti tema kaebus tagasi ega alustatud menetlust.
Seega otsustasid kohtud, et kõik ühistu liikmed on kohustatud tasuma ühistu esitatud arveid samadel alustel ja korteriühistu juhatusel ei ole õigust kohaldada kellegi suhtes mingisuguseid teisi arvestamise aluseid.
Korteriühistu üldkoosolek kinnitab arvestuse metoodika ja alused ning juhul, kui need on sätestatud korteriühistu põhikirjas, tuleb nende muutmiseks muuta põhikirja.