Merle Rallmann: Võimalikud mõrvarid teedel

Politsei saabumise ajaks oli vaevu jalgel püsiv juht jõudnud sündmuspaigast silmapiiri taha kakerdada.

FOTO: Merle Rallmann

Pildike elust enesest. Teel laulupeole ühtlases autokolonnis liikudes toimus kokkupõrge näiliselt eimillegagi. Arusaamatu pauk – tee mu ees oli olnud vaba. Autost väljudes ilmnes, et tee serval parkiva sõiduki juhiistmel istunud silmanähtavalt joobes mees oli pähe võtnud avada autouks just hetkel, mil mina sellest möödusin. Politsei saabumise ajaks oli vaevu jalgel püsiv juht jõudnud sündmuspaigast silmapiiri taha kakerdada, korrakaitsjate alkomeetrisse puhumiseks tal enam jaksu ei jagunud. Mu peas ­hakkasid keerlema pildikesed, mis kõik võinuks juhtuda, kui ...

Kõik me alustame päeva olenemata kellaajast ühte moodi, avades silmad. Keegi meist ei tea seda tehes, kuidas see päev lõpeb. Mõnele inimesele on see viimane hommik ja silmade avamine, sest uut päeva ta ei näe. Mõni leiab end järgmise päeva alguses haiglavoodist eluaegse invaliidina. Kellegi elus juhtus see eile, kellelgi juhtub täna või homme. Igaühel neist on lähedased, unistused, pooleli tegevus.

Nad ei teinud midagi valesti, olid vaid valel ajal vales kohas – liikluses. Mõtlen nendele, kelle tee on ristunud alkoholijoobes ebaadekvaatse juhiga, mis halvimal juhul nõudis (mitu) inimelu.

Tagasi üles