Jooga õpetab ennast arendama

Jooga juurde kuulub rida tasakaalu- ja painutusharjutusi, mida teevad sagedamini algajad, et saada lahti kehas olevad sõlmpunktid. Foto: Urmas Luik

Joogaõpetus on pikk tee teatud tervikliku terviseseisundini, mis eeldab põhjalikku enesesse süüvimist ja väga palju harjutamist.

Minu ettekujutus joogast oli sootuks midagi muud kui Pärnu joogatreeneri Andres Adamsoni trennides kogetu. Kui seni olin oma rikutud meeltega pidanud joogat lihtlabaseks endaväänamiseks ja pesuehtsaks võimlemiseks, siis treeningus sain üsna ruttu aru, et minu ettekujutus joogast oli väga lihtsustatud.

14 aastat aktiivselt joogaga tegelnud Adamson juhendab India legendaarse joogaõpetaja Tirumalai Krishnamacharya (1888–1989) traditsioonilist õpetust. Adamson õpib joogat Krishnamacharya lapselapse Kaustub Desikachari ja tema õpilaste käe all.

Nagu Adamson mulle seletas, on jooga ennekõike inimese üldise enesearengu õpetus, mille harjutuste eesmärk on joogaseisundi saavutamine. Krishnamacharya on öelnud, et joogaseisund tuleb esile, kui meel on rahus. Selleni peab igaüks aga ise püüdlema.

Harjutused vabastavad keha pingest

Jooga jaguneb etappideks. Adamsoni selgitusel on joogaõpetuse alguses rohkem füüsilisi harjutusi, sest üldjuhul on inimese kehas sõlmpunktid, mis tuleb lahti saada. Selleks tehakse joogas spetsiaalseid harjutusi.

Niisiis sain minagi proovida oma esimeses treeningus jooga füüsilist poolt. Adamson näitas ette ridamisi harjutusi, kus tuli hoida tasakaalu ja end kõvasti painutada-venitada. Mulle ei olnud harjutused ülemäära keerulised, sest midagi samasugust olin teinud muudes trennides. Kuid vähem painduvale ja treenimata inimesele võivad need harjutused algul osutuda tõenäoliselt mõõdukalt raskeks.

Kui liigutused said enam-vähem selgeks, lisandus harjutustele hingamine. Hingamisel on joogaõpetuses väga tähtis roll, sest õige hingamine aitab enesesse süüvida. Nii käivad füüsilised harjutused koos sisse- ja väljahingamisega. Kiiret ei ole kuhugi ja igaüks teeb harjutusi omale sobivas rütmis.

Mul olid parasjagu õlalihased haiged ja nii soovitas Adamson mul hingata haigete lihaste kaudu. Esimesel korral see mul küll väga hästi ei õnnestunud, kuid treeneri teada aitavat oskus haige kohaga hingata seda kohta ravida. Ma ei tea kas joogast, kuid kaks päeva hiljem olid mu õlad täiesti taastunud.

Üks joogatrenni osadest ongi hingamise aeglustamine ja pulsi allaviimine. Õpetaja soovitas mul iga harjutusega järjest kauem hingata. Näiteks kummardada ette ja tõsta käed üle pea. Kogu selle tsükli jooksul hingates kas sisse või välja ja lugedes mõttes näiteks neljani. Järgmisel korral võiks üritada hingamistsükli venitada viieni ja sealt edasi juba kuueni. Adamsoni treeningus käivad inimesed, kes suudavad lugeda ühe hingamistsükli ajal mõttes kümneni.

Kõigi nende harjutuste mõte on stimuleerida oma elujõudu. Jooga õpetuse kohaselt peab elujõud pääsema kehas vabalt liikuma ja tänu sellele paraneb organismi seisund.

Kui elujõujutt võib nii mõnelegi tunduda muinasjutuna, siis esimeses joogatrennis kandsin huvi pärast pulsikella ja mu suureks üllatuseks langes pulss trenni lõpuks 47ni. Mu pulsi alumine keskmine tase on tavaliselt umbes 60.

Mantrad tunduvad naljakad

Adamsoni selgitusel on see tingitud just hingamisharjutustest ja lõdvestustest trenni lõpus. Nii olevat väga tavaline, et joogas langeb südamelöökide arv puhkeseisundi lähedale, mistõttu treeningul paistab olevat reaalne mõju. Sealjuures tuli mul mõlema trenni lõpus uni peale ja oli täitsa tegu, et mitte joogatrenni lõppedes magama jääda.

Teises joogatreeningus tutvustas Adamson meile mantraid. Mantrad on silbid, mis sanskriti keeles viitavad lühendatult päikesevankri ees olevatele hobustele. Kuigi neid konkreetseid mantraid on kokku seitse, jõudsime trennis kolmeni.

Tegelikult tundub kõrvaltvaatajale päris naljakas, kuidas täiskasvanud inimesed painutavad end Vanalinna põhikooli võimlas ette ja taha ning lausuvad iga liigutuse juures kõva selge häälega: “Hram, hrim, hrum …”

Ja seda järjest pikemalt, hingamist kontrollides. Üks mantra ühe liigutusega.

Minagi pidin algul natuke naeru tagasi hoidma, kuid see lõbusus läks kiiresti üle, nähes, kui tõsiselt ülejäänud trennilised mantraid lausuvad.

Adamsoni sõnutsi parandab mantrate lausumine ennekõike seedimist, aga ka tugevdab organismi igas mõttes. Tegu on võttega, millega mõjutatakse inimese teadvust. Usutakse, et iga häälik mõjutab konkreetset kehapiirkonda. Eri mantrad eri häälikujärjestusega mõjutavad inimese olemust isemoodi.

Kui uskuda muud jooga kohta käivat, tuleb ilmselt sedagi uskuda. Kuigi minusugusele skeptikule tundub siiani natuke arusaamatu, kuidas mingi vana võõrkeelse silbi kordamine kõhu korda teeb.

Siiani kirjeldatu on vaid sissejuhatus joogasse. Mida kaugemale inimene areneb, seda vähem teeb ta füüsilisi ja hingamisharjutusi. Harjutuste abiga peaks joogaharrastaja jõudma lõpuks kogemuslikku seisundisse, milles toimub vabanemine.

Nagu kirjutab Tirumalai Krishnamacharya belglasest õpilane Gerard Blitz oma raamatus “Jooga tee”, on joogaharjutused üksnes enesemuutmise vahend.

“Harjutame joogat selleks, et muuta hajeviloleku seisund tasakaalu ja sissepoole keskendumise seisundiks,” kirjutas Blitz. “Hajevilolek on põhjus, millest saavad alguse probleemid igapäevaelus. Tasakaal ja enesesse süüvimine tekitavad meis sügava muutuse.”

Blitzi loetakse üheks neist, kes töötasid välja jooga grupiviisilise õpetuse ja viisid selle lääne ühiskonnas rahvani.

Enne seda oli Indias õpetatud joogat alati individuaalselt. Teadmisi anti edasi otse õpetajalt õpilasele.

Krishnamacharya traditsiooniline õpetus jõudis Eestisse 1990. aastate alguses ja raamat “Jooga tee” on üks esimesi teoseid seda õpetust käsitlevast lektüürist.

Adamsoni sõnade järgi on joogaga enda muutmine väga pikk tee. Kuigi mees on harrastanud joogat ligemale 14 aastat, õpib ta enda sõnade kohaselt seda siiani.

“Mult on küsitud, kui tihti peaks joogat harrastama,” meenutas Adamson. “Ideaalis peaks seda tegema iga päev vähemalt 30 minutit kuni tund. Aga arusaadavalt oleme kõik mutrikesed kiires ühiskonnas ja selleks ei pruugi aega jääda. Olen siis öelnud, et 15 minutit päevas võiks ikka igaüks enesele leida. Aga mul on olnud tsükleid, kus olen harrastanud joogat kuus tundi päevas.”