Magdal tulevad nukrad jõulud

Foto: Andres G. Adamson

Advendi- ja jõulude aeg on aasta üks hellemaid: kunagi varem ega hiljem ei sära majade aknad nõnda rohkelt tuledes, rääkimata linna ja valdade keskusi kaunistavatest kuuskedest ja värvilistest valgustest. Sel ajal on inimenegi tundlikum.

Magda (nimi muudetud, G. N.) näeb oma korteri aknast paljusid külluslikku jõuluootust väljendavaid aknaid. Tema ise ei pane tänavu välja traditsioonilist elektriküünaldega jõulukolmnurka. Magdale on tänavused jõulud nukrad: abikaasa läks vast manala teele ja naine ei oska ühe pensioniga, mida on napilt 300 eurot, toime tulla. Kahekesi oli summa poole suurem.

Nutab kodu pärast

Kahepeale tuli vanapaar ots otsaga kokku, ehkki põdeja rohtude peale kulus väga palju raha. Naine ei aimanud, et pärast mehe surma niisugused katsumused tulevad. Tõsi, tal on poeg, aga tollel läheb halvasti: kaotas töö ja üritab juhuotstega kahelapselist peret toita. Kui Magda abikaasa veel elas, panid nad igal pensionipäeval ümbrikusse väikse rahasumma, et poja peret aidata. See ümbrik on praegu köögis kella all, aga tühi …

Kui advendiaeg saabus, helistas Magda pojale: „Kuule, ma ei tea, kuidas sa seda lastele ütled, aga mul pole sel aastal jaksu jõulukinke teha.“ Ise nuttis. Poeg lohutas: ärgu nüüd nutku ega muretsegu, küll kõik laabub.

Kuid midagi ei laabu, teab Magda. Ka pojalaste lasteaias tõsteti kohamaksu ja noorte sissetulek pole suurenenud. Mis naise päris rööpast välja viis, oli see, et ta peab ilmselt oma kahetoalisest korterist loobuma ja ühetoalisse kolima. Poeg oli sama meelt kui sotsiaaltöötaja: see olevat ainus mõistlik võimalus vähemaga toime tulla. „Võtaksin su oma juurde, aga meil naise ja lastega on ju nii väike elamispind, nagu sa tead, endalgi kitsas,“ kahetses poeg.

Magdal tuleb nüüd iga päev pisar korraks silmanurka, kui oma senise kodu tubades ja köögis liigub. See oleks justkui päevast päeva pidev lahkumine. „Armas taevas! Terve elu on selles elatud. Siin on nii palju mälestusi: abiellumine, poja sünd, sünnipäevad. Need seinad siin, kapid, lauad ja toolid – kus iganes pilk ei peatuks, ikka tuleb midagi meelde. Kuidas ma alustan selles vanuses võõras kohas?“ Nii iseendalt küsides ei leia naine vastust, vaatab vaid abikaasa pilti ja ütleb poolihääli: „Sul vedas rohkem kui minul! Sa ei pea tundma, kui valus on oma kodu selles eas jätta.“

Magda kurtis oma muret mitmele. „Kas teil siis mingit tagavara ei olnudki?“ küsiti imestunult. Magda on pidanud tunnistama, et ei. Mis üle jäi, andsid nad poja perele. Magda ei oska hinnata, kas ta on valesti või õigesti elanud. Nad töötasid abikaasaga mõlemad lihttöölisena ja elasid palgapäevast palgapäevani. Loteriipileteid ostis abikaasa küll. Aga nad olid mõlemad oma ametis nii tublid, et kummalgi peotäis aukirju kapis, tööveterani medalid peale selle.

Magda südamele ei anna rahu pilt, mida ta nägi Pärnu kesklinnas: keskealine naine tuhnis prügikastis. Valusööst käis südame alt läbi. Kui ta sellest oma korterinaabrile rääkis, ei imestanud too põrmugi.

„Kas sa siis ei tea, et isegi teeneline õpetaja on prügikastis sobramas käinud?” küsis naaber. ”Mina ei imesta enam ammu, suremine on vanal inimesel isegi õnnistus, ei pea end hädas niimoodi alandama.

Sotsiaaltöötajad muudkui soovitavad: loobuge sellest ja tollest, aga nad võiksid otse öelda, et loobuge nüüd oma väärikusest, elu on läbi.“

Kuuldud sõnapaar „ teeneline õpetaja“ ei tahtnud kaua Magda meelest-mõtetest kaduda. Mis siis temal, lihttöölisel, üldse kurta on?

Ühel päeval läks Magda turule tuttava müüja juurde, kes kauples taluniku juurviljadega. Uuris, kas tal pärast korterivahetust raha üle võiks jääda. Tuttav oli ise äsja korterit vahetanud. „Oleneb sellest, kus uus eluase paikneb ja kui heas korras on. Võtad linnast kaugemal ja viletsama, saad vahelt. Aga ära sa neid euroremondituid taha, hakkad veel suuremaid arveid maksma kui praegu. Kurb sulle öelda, aga pead ilmselt viletsamale pinnale kolima, kui raha vähe,“ selgitas müüja.

Magda kuulis tuttavalt, et vanas puumajas ahiküttega korter – vaat see olevat taskukohane. Aga küttepuud? Kes ütleb, kui kalliks need veel lähevad ja kui soojapidav see korter on?

Tuttav arutles edasi: „Iial ei tea, millise portsu otsa satud. Äkki ikka katsetaksid vana elamispinna kuidagi alles hoida, kuskilt elamisrahast kokku tõmmata või mingit tööd leida. Hoovi või tänavat pühkida ikka saad. Ja miks mitte nagu mina mõne taluniku kraami müüa.”

Magda hakkaski tööd otsima. Aga igal pool, kuhu ta juhtus, olid luuanaised olemas, ainult et temast nooremad. „Passi vahel ka vaatate?” küsis keegi irooniliselt. Magdal on aastaid juba üksjagu.

Üritab kokku hoida

See küsimus võttis naiselt tööotsimise isu. Ta kohtus bussipeatuses üsna kogemata kunagise töökaaslasega, kes samuti üksi jäänud. Tollele oma saatust kurtnud, sai vastuseks: „Kuule, ma söön ammu pudrusid. Jäta võileivad-saiad maha. Kohe näed, et raha läheb vähem.”

Magda hakkas hommikuti keetma kaerahelbepurtu, riisi- ja neljaviljahelbeputru. Tatrast ta loobus: liiga kallis. Piimagi paneb veega pooleks. Säästumarketist valis kõige odavama hinnaga kohvi, aga selle maitse tuli nii halb, et Magda jättis paar hommikut kohvi vahele. „Ma ei peagi seda kohvi jooma, ehk harjun selleta,” mõtles ta.

Hommikuti püüab Magda kauem voodis lesida, et ei peaks korteris elektrivalgel liikuma. Putru ja suppi keedab korraga valmis kahe päeva portsjoni: soojendamisel läheb energiat vähem. Vanniskäimine on niisama hästi kui lõppenud ja sooja dušši võtab ta kaks korda nädalas, mõnel nädalal vaid korra, laupäeval. Kõik tuttavatelt saadud õpetuste järgi.

Et jõuluajal päris ilma küünlata läbi ei saa, palus Magda naabrinaise appi vanade küünalde juppidest uusi tegema. Naabrinaine oli endale teinud. Kaks kirjut küünalt oli päris lõbus tulemus. „Jõulud missugused,” kiitis naaber, andes muu hulgas teavet, et seal ja seal tänaval käivat mees värsket kala müümas ja silku saavat paarkümmend senti odavamalt. Aga teisel tänaval on kindlal päeval piimasaba, kus talunik müüb piima, millele koorgi peale tuleb. „Riisud ära ja võid endale isegi koorekohvi lubada,” õpetas ta.

Magda elu on olnud üksainus kinnihaaramine igast õlekõrrest. Ta ei viska ära värvilistel kriitpaberitel toodud reklaamegi ja uurib hoolega, kus ja mis on alla hinnatud. Ainus koht, kus arvestamisest kasu pole olnud, on apteek. Magda tundis, kuidas hakkas rohtude ostmist lausa kartma: apteeki läks rohkem raha kui Säästumarketisse, kus ta oskas kokku hoida.

„Mida rohkem vanade eestlaste moodi söön, seda odavam. Raha jääb tõepoolest natuke järele,” tõdes ta ühel tururetkel tuttavale müüjale. „Aga apteek laostab mu ja rohtudest pole pääsu, kui vähegi ringi liikuda tahan. See kõrge vererõhk on kole tüütu asi ja veresuhkur läks halvemaks.” Müüja sokutas Magda kotti mõne porgandi, peedi ja kaalika: „Ah, need nii väiksed, keegi ei osta ja talunikul ka suurt kahju pole, kui niisama annan.”

Ühel advendiõhtul pani Magda omavalmistatud küünla põlema ja võttis kätte pildialbumi. Viimase aja harjumus. Esimene pilt sattus olema abikaasa juubelisünnipäevalt. Milline laud! Need salatid-rosoljed-kalad marinaadis ja ilma ajasid Magda esiotsa naerma. Siis valdas teda vastukaaluks selline masendus, et hüüa või appi. Kuhu ma jõudnud olen? Mis elu ma elan? Mille nimel see kõik?

Küsimus ründas küsimuse järel ja mida rohkem küsimusi tuli, seda enam naise õlad vappuma hakkasid. See oli hääletu nutt, enesehaletsuse hoog, murest murtud inimese allavandumine. Natukese aja pärast tundis ta end paremini, pühkis silmad, läks võttis telefonitoru ja valis poja numbri: „Tere, ema siin. Kuidas elate, mis lapsed teevad?“ Poeg rääkis mõne minuti vastu ja kutsus ema külla. Toru hargile pannud, tõmbas Magda sügavalt hinge, tõdedes: „Vaat, mille nimel see kõik. Ehk on vaja neid õpetada ...”