Rääma ja Raba tänav viivad Ravassaare mõisa

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rääma tänaval säilinud uhke elumaja on seotud tööstuse arenguga sealkandis.

FOTO: Urmas Luik

Pärnu Rääma ja Raba tänav on linnaosa vanimad, õieti vanemad kui sinna 19. sajandil tekkima hakanud eeslinn.

Linakombinaadi hoone on saanud tänapäevase ilme.

FOTO: Urmas Luik

Rääma mõisamaja ehitati 20. sajandil kordi ümber.

FOTO: Urmas Luik

Rääma tänav toodi Jannseni ristmikule nõukogude ajal.

FOTO: Urmas Luik

Lihakombinaadi asemel on nüüd ehitusmaa.

FOTO: Urmas Luik

Mõlemad tänavad on seotud seal veel 16. sajandil asunud Ravassaare (Rabasaare) mõisaga, mille venelased Vene-Liivi sõjas 1560. aastal olla maha põletanud, enne kui Vana-Pärnut rüüstama läksid. Ühtlasi on see mõisa esmamainimise aasta.

Edasi kuulus Ravassaare Audru mõisa maade hulka, kuni Vene keisrinna Katariina Suur kinkis Audru mõisa ühes Ravassaarega 1725. aastal kammerjunkur Drevnickule, kelle järeltulijtele kuulusid need pikka aega. Kuni 1876. aastal ostis selle Pärnu linn, tasudes veel aastakümneid mõisaomanike pärijatele järelmaksu. Rääma parki tunti hiljemgi Dreevniku pargina.

Ligi paarisaja-aastast Rääma mõisahäärberit ehitati 1920. aastail korduvalt ümber, nii et selle algkujust pole palju järel, kui üldse midagi.

Ravassaare nimi tuli ilmselt sõnast “rabasaar”, mis Rääma linnaosale igati sobib, kuna see maa jääb Pärnu jõe ja raba vahelisele liivapõndakule, kujutades endast rabas asuvat saart.

Rääma nimi aga tulenevat hoopis saksakeelsest sõnast Bremenseite (lühemalt Bremer). Nõnda kutsuti 19. sajandil (kaluri)talukohti, mis asetsesid tänapäevase Jannseni tänava lähikonnas jõe kaldal niinimetatud Kalameeste külas.

1936. aasta almanahhis “Pärnu äärlinnad” kirjeldatakse Rääma tänavat kui viletsat liivast vankriteed.

“Nahksilla äärest algav, linna poolt tulev maantee hargnes nagu praegugi Laadaplatsi kohal kolmeks: kaskealune kruusatatud maantee viis üle Siimu silla Vana-Pärnu (---), teine otse põhja suunduv tee läks Vingikülla (rahvakeeli Sibiküla) ja Jänesselja mõisa, kolmas tee pöördus Räämale, selle liivakünkaile, millest oli suvepäevil raske läbi pääseda, sest vanker vajus rummuni tuhkunud liivasse.”

Nahksillaks nimetati tollal umbes praeguse Kesklinna silla kohale 1803. aastal ehitatud lahtikäivat puitsilda, mis ulpis jõepinnal.

Jänesselja mõis asus praeguse Sauga aleviku kohal.

Rääma tänava algus ei olnud vanasti seal, kus praegu ehk Jannseni tänava ja Tallinna maantee ristmikul, vaid kulges sealt, kus nüüd asub Vana-Rääma tänava ots.

Linna kompostitööstus

Raba tänav on samuti vana. Seda õgvendati 1920. aastal seoses Rääma mõisapargi vastas asuva krundi müümisega Pärnu Linatööstuse Aktsia-Seltsile (asutatud 1919) tootmishoone ehituseks.

Pärnu muuseumi kauaaegne teadustöötaja Aster Muinaste on sellest kirjutanud nii: “Ehitustöödega alustati sama aasta suvel (1920, T. K.). Kunagi oli see ja mõned naaberkrundid kuulunud Pärnu linna ehitusmeistrile Häusermanile.”

See oli Pärnu linakombinaadi algus.

Tegelikkuses peaks Raba tänav olema üsna vana liiklustee, kuigi nimetus – Raba tänav – pärineb alles 19.–20. sajandi vahetusest. “Varasematel plaanidel ja kaartidel on teda nimetatud suureks taliteeks, tänava algusosa ka teeks Rääma mõisa,” kirjutab Muinaste, lisades, et kehvade teeolude tõttu veeti enamik kauba- ja metsakoormaid talviti üle kinnikülmunud veekogude ja rabade-soode, Rääma raba nende hulgas.

Seega võis Raba tänav olla pika talitee jätk Viljandist Pärnu.

“Lõpp taliteedele tuli seoses elavnenud raudtee-ehitusega,” märgib Muinaste. “1920. aastatel jõudis raudtee ka Raba tänavale, kui pandi alus omaaegsele Lavassaare turbatööstusele. Turbaveoks ehitati 1920. aastail Lavassaarest Pärnu 19 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee, mida pikendati Sindi suunas. Üks haru aga oli planeeritud piki Hariduse ja Raba tänavat Rääma tänavani, kuhu 1925. aastal eraldati 9252ruutmeetrine maatükk raudteejaama ehituseks.”

Peeti muidki plaane. Näiteks pakuti 1929. aasta ajalehtedes välja raudteeühendust Rapla kaudu Virtsuga ja raudteeharu toomist üle jõe keslinna, kus asus Pärnu raudteejaam.

Aga Raba tänaval oli 1920.–1930. aastail veel üks tähtis ülesanne.

“Linnad pidid sellal hoolega arvestama, et oma tulude-kuludega täpselt välja tulla,” kirjutab Muinaste. “Üks tuluallikaid Pärnu linnale oli kompostitööstus. Näiteks 1938/39. aastal laekus kompostimüügist linnale paarsada krooni ja 1939. aastal eraldati Raba tänava lõpust kompostitööstusele 3,76 hektari suurune rabatükk.”

Sellest kraavitatud ja turbast ammutatud rabatükile hakkas 1957. aastast kerkima linna prügimägi, mis nüüd on AS Paikre poolt korrakohaselt suletud ja kus lähima 15 aasta jooksul toodetakse prügilagaasi, millest omakorda saab soojusenergiat ja elektrit.

Elektrit toodeti Räämal juba 1907. aastal, kui sinna, jõe paremkaldale ehitati Baltimaade esimene avalik elektrijaam. See toitis jõealuse kaabli kaudu Pärnu kesklinna uhkemaid maju ja pimedal ajal tänavaidki. Elektrijaam viidi jõe paremkaldalt üle 1911. aastal selleks Laia tänava äärde kerkinud majja.

Raba tänava rabapoolne osa oli läinud sajandi hakul hõredalt asustatud ja viletsalt sillutatud.

Veel 1929/1930. aruandeaastal lasi linnavalitsus hädaabitöödena teha Raba tänava Rääma ja Hariduse tänava vahelisel lõigul tasandustöid ja paigaldada ühisvoolse torustiku rentslist sademevee juhtimiseks. Aasta hiljem sillutati Raba tänav algusest Oja tänavani, selleks kulutati 3690 krooni ja 40 senti.

Võib oletada, et Rääma tänav oli tänu selle servas asunud tööstusettevõtetele Rabast juba varem paremas korras.

Rääma pommitamine

“Mälestuste järgi olevat 1870. aastatel kogu ala veel üsna lage olnud,” kirjutab Muinaste Rääma kohta. “Praeguse Tööstuse tänava osas räägitakse vaid tuuleveskist (põles maha 1911. aastal) Rääma oja suudmes liivamäe otsas ja kõrtsist oma tolleaegse kuulsa kiigemäega.”

Linnaosa ilme muutus 19. sajandi lõpul.

Pärast seda kui linn Rääma mõisa 70 000 rubla eest ostis, mõõdeti mõisamaad põllumaaga kruntideks, mis olid vaesemale rahvale jõukohased lunastada ja hütid peale ehitada.

Almanahhis “Pärnu äärlinnad” esitatu põhjal oli 20. sajandi hakul Räämal kolm küla: Kooliküla sinna 1875. aastal asutatud koolimaja ümbruses, Hundiküla linnajao kaguosas Pärnu jõe äärsel kõrgemal künkal ja Kännuküla asula kaugemas, metsaäärses nurgas.

Küladest eemale jäid talumaad, talusid oli seitse: Näku, Kurani, Laose, Karjasmaa, Lõo, Sauna ja Kodara. Peale Laose olid Rääma talud alles veel 1936. aastal, Sauna ja Lõo tükeldatuna mitmeks osaks.

Talud said kannatada 1917. aasta oktoobris, kui linna pommitasid Saksa õhulaevad. Lõo süttis põlema, Kuranil sai surma kaks kooliealist perepoega.

1921. aastal sai Räämast administratiivses mõttes Pärnu eeslinn, olles seda sisuliselt koos Ülejõega juba ennegi.

Tänapäevase ilme omandas Rääma alles nõukogude ajal, kui maa natsionaliseeriti.

Rääma tänavat tunnevad paljud keskmise ja vanema põlvkonna inimesed Tööstuse tänavana, mis seda nime kandis aastail 1952–1998.

Tööstuse tänavaks nimetamine tundus nõukogude ajal loomulik, kuna selle äärde oli koondunud suurem osa kuurortlinna tööstusest.

Rääma tänava servas asusid lihakombinaat, mis rajati sinna 19. sajandi lõpul, masinatehas, mis kasvas välja Seileri metallitööstusest 20. sajandi esimesel poolel, linavabrikust oli juba juttu.

Nõukogude ajal kerkis Tööstuse tänava äärde Viisnurga tootmishoone, kus hiilgeaastail toodeti märkimisväärne osa maailma suuskadest.

Tänapäeval töötab neist ainsana Viisnurga tsehh Rääma 31. Lihakombinaat on lammutatud ja masinatehas varemeis.

Samal ajal on see kunagine tootmismaa Pärnu atraktiivsemaid ehitusalasid jõe paremkaldal. Arendajad ongi sellele alale juba silma heitnud ja kavandavad sinna ilusaid elumaju, milles terendabki Rääma linnajao tulevik.

Unistus modernsest linnast

Kui Rääma tänava äärde jõe paremkaldal peaks (praegu veel menetletavad) detailplaneeringud kehtestatama, arendajail jätkub raha sinna elamuid ehitada ja kavandatavad pool tuhat või rohkemgi elitaarset korterit pärnakaile müüa suudetakse, kasvaks linnaosa alaliste elanike arv kaks korda.

20. sajandini teati Räämat vara poolest vaese töölis- ja talurahva elupaigana. Läinud sajandi teisel poolel muutus see õitsvaks aedlinnaks, mille pärast Mai rajooni või Oja kandi korteri-inimesed kevaditi õunapuude õitsemise aegu kadedust tundsid.

21. sajandi hakul võib Räämast kujuneda moodsa taristuga jõukama rahva linnaosa, kus tooni annavad jõe paremkaldale korteri osta jõudnud edukad noored pered. Nendega kõrvuti asustavad Räämat vaikelu hinnata oskavad eramuomanikud, kes oma vanad majad on aina paremaks renoveerinud ja saavad osa koos korterielanikega kodule lähemale tulnud avalikest teenustest.

Tagasi üles