/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
Nädalavahetusel Pärnu linna kümne maa suu- ja lõõtspillimängijate esinemistega täitnud Pärnu Harmonica festivali eestvedaja Elmar Trink avaldas, et ilm ei soosinud neid tänavu, aga tulihingelised fännid tulid ikkagi kohale.
Suur galerii: Suupillimängijad saatsid festivali mööda vihma trotsides
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üritati lähtuda põhimõttest “Ei ole halba ilma, on valed riided”. Siiski pidid korraldajad tegema õuekontsertidel vihma tõttu nii mõnegi pausi või kolima osa sootuks katuse alla.
Eriti kõva sajuga kostitas ilmataat festivalilisi lõputseremoonial ranna kõlakojas. “Aga me saime kenasti hakkama,” rääkis Trink.
Trink tahtnuks publiku seas näha märksa nooremaidki inimesi, sest muusikat kõlas esinejate huulilt rahvamuusikast roki ja bluusini.
“Ei maksa mõelda, et suupill on ainult vanade pärusmaa. Ja mul on sellest siiralt kahju, sest see festival on ellu kutsutud ju selleks, et laiendada inimeste maailmapilti. Näidata, et suupill on absoluutselt kõigi võimaluste instrument ja pole muusikastiili, mida sellega mängida ei saaks. See kõlab eriliselt,” kummutas ta eksiarvamust. “Suupill võib kõlada nagu viiul või oboe, nagu näitas meile tänavu prantsuse päritolu suupillikuninganna Christelle Berthon.”
Festivali traditsiooniline osa on olnud konkursid. Rahvamuusikakonkursil sai rahvas valida lemmiku, kelleks osutus Piccolo Folgis mängiv Rein Pihelgas. Teisele kohale tulid Piccolo Pelimanid ja kolmas lemmik oli üks nooremaid osalejaid Kendra Põdra.
Rahvusvaheliselt kõrge tasemega suupillimängijate Baltic-Nordic Openi konkursil saatis samuti edu eestlasi.
Diatoonilise suupilli kategoorias võitis Alar Kriisa Tartust, ansamblite kategoorias Piccolo Pärnust ja kromaatilise suupilli kategoorias Maarja Haamer Tallinnast. Grand prix’ pälvis kromaatilisel suupillil esinenud ja konkurentide eest napilt kõrgeima punktisumma kogunud Arne Veske.
Žürii moodustasid festivali peaesinejad Berthon Prantsusmaalt, Nami Miyata ja Reina Oba Jaapanist, Ismo Haavisto Soomest ja žürii alaline esimees Ilmar Tõnisson Pärnumaalt.
Tähelepanuväärne on asjaolu, et Veske alustas suupillimänguga alla nelja aasta tagasi legendaarse Tõnissoni juhendamisel. Tõnisson on ühtlasi eestikeelse “Suupilliõpiku” autor.
Koos teistega lõpukontserdil särgiväel vihma trotsinud Tõnisson muheles, et tema õpilane Veske on näide sellest, kui kiiresti ja kaugele võib inimene endale eesmärgi võttes jõuda. Kui Veske tema juures käima hakkas, ei olnud ta selle pilliga vähimalgi moel veel tuttav.
Veske elab Haapsalus ning on sõitnud kõik need kolm ja pool aastat iga nädal (edasi-tagasi kokku 250 kilomeetrit) Tõnissoni juurde Tahkuranda.
“Tema elus on palju muidki tegemisi, ometi on ta väga hoolas õppur. Helistab alati ette ja palub vabandust, kui ei ole saanud tundi korralikult ette valmistada,” kiitis õpetaja. “Veske mängib nüüd juba minust paremini ja mul on selle üle väga hea meel. Kui õpetaja teeb nii head tööd, et õpilane mängib temast paremini, on see mulle kõige suurem kiitus.”
Veske soovib sellegipoolest Tõnissoni juures oskusi omandamas edasi käia, et veel paremaks saada.
“Olen aastaid dirigendina maailmamuusikat juhatanud, sügavuti muusikat tudeerinud. Ja kogu seda muusikalist kujundust – kuidas fraseerida ilmekalt, tuua esile kulminatsioonid –, on tal võimalik minu juures õppida veel ma ei tea kui kaua. Kas või kümme aastat,” kinnitas Tõnisson.
Žürii esimees tahtnuks näha tänavusel konkursil rohkem osalejaid ja esinejate seas traditsiooniliste lääne suupillimaade Saksamaa, Austria või Hollandi esindajaidki.
“Näiteks üks Austria kvartett on meil alati olnud populaarsete lugudega ja rahvale on see hästi peale läinud. Selles mõttes võib-olla edaspidi võiksime korrigeerida osavõtjate valikut. Vanad Euroopa maad olid vähe esindatud žüriiski,” hindas Tõnisson.
“Meil oli festivalil tänavu mängijaid kümnelt maalt ja iga kord ei saa kõiki kutsuda. Kui on raha, siis miks mitte ja kõike saaks rohkem. Aga me ikkagi sõltume väga palju publiku rohkusest ja toetajatest. Meil olid sel aastal kohal inimesed Jaapanist,” selgitas Trink.
Jaapanlased olidki tänavused kaugemad külalised ja üllatasid rahvast sellega, et esitasid oma maa rahvamuusika, heliloojate ja omaloomingu kõrval eesti muusikat. Tegid nad seda Aasiale omasel eksootilisel moel: tremolo suupillidel.
“Tremolo suupillidel mängitakse siinkandiski, aga ainult rahvamuusikat. Jaapani trio Comment Allez-Vouz on selles mõttes ainulaadne, et nad mängivad noodist ja see nõuab erilist tehnikat, et seda puhtalt ära mängida,” rääkis Trink. “Tavaliselt on mängijatel ansamblipillid, bluusipill või kromaatiline suupill. Tremolo suupillid kõlavad teistmoodi, sest need on kaherealised ja häälestatud vibreerima, mis annab helile erilise sära.”
Tänu Jaapani muusikuile avanes Eliisabeti kirikus võimalus kuulda ka originaalset oreli ja suupilli duot.
“Kunstiliselt oli festival väga kõrgel tasemel, aga selleks, et me festivali nii edasi saaksime teha, vajaksime rohkem publikut,” lisas korraldaja.
WEB:
Üritati lähtuda põhimõttest “Ei ole halba ilma, on valed riided”. Siiski pidid korraldajad tegema õuekontsertidel vihma tõttu nii mõnegi pausi või kolima osa sootuks katuse alla.
Eriti kõva sajuga kostitas ilmataat festivalilisi lõputseremoonial ranna kõlakojas. “Aga me saime kenasti hakkama,” rääkis Trink.
Trink tahtnuks publiku seas näha märksa nooremaidki inimesi, sest muusikat kõlas esinejate huulilt rahvamuusikast roki ja bluusini.
“Ei maksa mõelda, et suupill on ainult vanade pärusmaa. Ja mul on sellest siiralt kahju, sest see festival on ellu kutsutud ju selleks, et laiendada inimeste maailmapilti. Näidata, et suupill on absoluutselt kõigi võimaluste instrument ja pole muusikastiili, mida sellega mängida ei saaks. See kõlab eriliselt,” kummutas ta eksiarvamust. “Suupill võib kõlada nagu viiul või oboe, nagu näitas meile tänavu prantsuse päritolu suupillikuninganna Christelle Berthon.”
/nginx/o/2019/07/15/12368261t1h2728.jpg)
Festivali traditsiooniline osa on olnud konkursid. Rahvamuusikakonkursil sai rahvas valida lemmiku, kelleks osutus Piccolo Folgis mängiv Rein Pihelgas. Teisele kohale tulid Piccolo Pelimanid ja kolmas lemmik oli üks nooremaid osalejaid Kendra Põdra.
Rahvusvaheliselt kõrge tasemega suupillimängijate Baltic-Nordic Openi konkursil saatis samuti edu eestlasi.
/nginx/o/2019/07/15/12368257t1hef08.jpg)
Diatoonilise suupilli kategoorias võitis Alar Kriisa Tartust, ansamblite kategoorias Piccolo Pärnust ja kromaatilise suupilli kategoorias Maarja Haamer Tallinnast. Grand prix’ pälvis kromaatilisel suupillil esinenud ja konkurentide eest napilt kõrgeima punktisumma kogunud Arne Veske.
/nginx/o/2019/07/15/12368254t1h1884.jpg)
Žürii moodustasid festivali peaesinejad Berthon Prantsusmaalt, Nami Miyata ja Reina Oba Jaapanist, Ismo Haavisto Soomest ja žürii alaline esimees Ilmar Tõnisson Pärnumaalt.
Tähelepanuväärne on asjaolu, et Veske alustas suupillimänguga alla nelja aasta tagasi legendaarse Tõnissoni juhendamisel. Tõnisson on ühtlasi eestikeelse “Suupilliõpiku” autor.
Koos teistega lõpukontserdil särgiväel vihma trotsinud Tõnisson muheles, et tema õpilane Veske on näide sellest, kui kiiresti ja kaugele võib inimene endale eesmärgi võttes jõuda. Kui Veske tema juures käima hakkas, ei olnud ta selle pilliga vähimalgi moel veel tuttav.
Veske elab Haapsalus ning on sõitnud kõik need kolm ja pool aastat iga nädal (edasi-tagasi kokku 250 kilomeetrit) Tõnissoni juurde Tahkuranda.
“Tema elus on palju muidki tegemisi, ometi on ta väga hoolas õppur. Helistab alati ette ja palub vabandust, kui ei ole saanud tundi korralikult ette valmistada,” kiitis õpetaja. “Veske mängib nüüd juba minust paremini ja mul on selle üle väga hea meel. Kui õpetaja teeb nii head tööd, et õpilane mängib temast paremini, on see mulle kõige suurem kiitus.”
Ei maksa mõelda, et suupill on ainult vanade pärusmaa.
Elmar Trink
Veske soovib sellegipoolest Tõnissoni juures oskusi omandamas edasi käia, et veel paremaks saada.
“Olen aastaid dirigendina maailmamuusikat juhatanud, sügavuti muusikat tudeerinud. Ja kogu seda muusikalist kujundust – kuidas fraseerida ilmekalt, tuua esile kulminatsioonid –, on tal võimalik minu juures õppida veel ma ei tea kui kaua. Kas või kümme aastat,” kinnitas Tõnisson.
/nginx/o/2019/07/15/12368256t1hee25.jpg)
Žürii esimees tahtnuks näha tänavusel konkursil rohkem osalejaid ja esinejate seas traditsiooniliste lääne suupillimaade Saksamaa, Austria või Hollandi esindajaidki.
“Näiteks üks Austria kvartett on meil alati olnud populaarsete lugudega ja rahvale on see hästi peale läinud. Selles mõttes võib-olla edaspidi võiksime korrigeerida osavõtjate valikut. Vanad Euroopa maad olid vähe esindatud žüriiski,” hindas Tõnisson.
/nginx/o/2019/07/15/12368255t1h448b.jpg)
“Meil oli festivalil tänavu mängijaid kümnelt maalt ja iga kord ei saa kõiki kutsuda. Kui on raha, siis miks mitte ja kõike saaks rohkem. Aga me ikkagi sõltume väga palju publiku rohkusest ja toetajatest. Meil olid sel aastal kohal inimesed Jaapanist,” selgitas Trink.
Jaapanlased olidki tänavused kaugemad külalised ja üllatasid rahvast sellega, et esitasid oma maa rahvamuusika, heliloojate ja omaloomingu kõrval eesti muusikat. Tegid nad seda Aasiale omasel eksootilisel moel: tremolo suupillidel.
“Tremolo suupillidel mängitakse siinkandiski, aga ainult rahvamuusikat. Jaapani trio Comment Allez-Vouz on selles mõttes ainulaadne, et nad mängivad noodist ja see nõuab erilist tehnikat, et seda puhtalt ära mängida,” rääkis Trink. “Tavaliselt on mängijatel ansamblipillid, bluusipill või kromaatiline suupill. Tremolo suupillid kõlavad teistmoodi, sest need on kaherealised ja häälestatud vibreerima, mis annab helile erilise sära.”
/nginx/o/2019/07/15/12368260t1h5043.jpg)
Tänu Jaapani muusikuile avanes Eliisabeti kirikus võimalus kuulda ka originaalset oreli ja suupilli duot.
“Kunstiliselt oli festival väga kõrgel tasemel, aga selleks, et me festivali nii edasi saaksime teha, vajaksime rohkem publikut,” lisas korraldaja.