Tööstuspärandi jätsid tuleviku kujundajad kahe silma vahele

Suvel saab muuseumraudteega ­tutvuda iga päev. ­Külastajad ­lunastavad pääsme Juku Jäägeri käest kunagisest söökla­vagunist. Foto: Urmas Luik

Tartlane Karin, kes autotäie kaas­lastega lõpetas ringkäigu Lavassaares Euroopa ainulaadseimas tööstuspärandis, sõnas: “Tulime Pärnusse puhkama, aga rannailma ei ole ja uurisime, mida teha. Käisime automuuseumis, Jakobsoni juures Kurgjal, nüüd oleme siin.”

Suvepealinn võib olla uhke, sest raudteemuuseumi jõuab ­südalinnast paarikümne minutiga ja Ülejõe tänavas astub külastaja ajas täie auruga vähemalt 100 aastat tagasi, aega, kui kodumaa oli kaetud kitsarööpmelise raudteega nagu ämblikuvõrguga.

Kuigi raudteemuuseum on tegutsenud inimpõlve pikkuselt ehk 1996. aastast, ei kajastu see näiteks Pärnumaa tulevikku vaatavas arengustrateegias 2035+. Võib-olla annab siin tunda val­dade hoogne liitmine, kui Lavassaare vald liideti Audruga ja see omakorda reformiti Pärnu linnaks? Muuseumraudtee kinnistu jaguneb Pärnu linna ja Põhja-Pärnumaa valla vahel.

“Piir jookseb nii, et siinpool abihoonet on linna ja teisel pool valla maa,” näitas muuseumraudtee külastajatele kunagises sööklavagunis pileteid müüv Juku Jääger, kes endise vedurijuhina pajatab raudruunadest vahvaid lugusid platsil, kus on üle 80 veeremi, sealhulgas viis auruvedurit.