Muljeid lõppkontserdilt: apokalüptiline meeleolu ja dirigendi pea ümber tiirutav kärbes

Sõrmed koovad helikangast. Iga pill eri värvi lõngaga, ette antud mustrit. Klassikaline muusika on siidkangas või kuldtikandiga brokaat või ka rahvariie, Kadrina käiste värviküllane tikand – eesti muusika, banaanid T-särgil, trükitehnika – kordustega minimalism.

Me naudime visuaalkunsti ja käsitööd, imetledes tihti just filigraanset tehnikat. Meid paneb ahhetama Pärsia vaip, Peeter Alliku graafika, Gaudi arhitektuur, ja nii edasi, ja nii edasi.

​Erinevalt kirjandusest, kus sõrmede tundlikkus ja osavus ei mõjuta teose olemust ega kvaliteeti, on teised kunstialad kõik vähem või rohkem käelised-sõrmelised. Mis on nii paeluvat elavas kontsertettekandes?