Muljeid lõppkontserdilt: apokalüptiline meeleolu ja dirigendi pea ümber tiirutav kärbes
Pärnu muusikafestival ei vedanud klassikagurmaane alt

Maailma ühe hinnatuma bassi Ain Angeriga tuli Paavo Järvil ja Eesti Festivaliorkestril eilne esinemine kokku leppida juba mitu aastat tagasi.

FOTO: Taavi Kull/Pärnu Muusikafestival

Sõrmed koovad helikangast. Iga pill eri värvi lõngaga, ette antud mustrit. Klassikaline muusika on siidkangas või kuldtikandiga brokaat või ka rahvariie, Kadrina käiste värviküllane tikand – eesti muusika, banaanid T-särgil, trükitehnika – kordustega minimalism.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Me naudime visuaalkunsti ja käsitööd, imetledes tihti just filigraanset tehnikat. Meid paneb ahhetama Pärsia vaip, Peeter Alliku graafika, Gaudi arhitektuur, ja nii edasi, ja nii edasi.

​Erinevalt kirjandusest, kus sõrmede tundlikkus ja osavus ei mõjuta teose olemust ega kvaliteeti, on teised kunstialad kõik vähem või rohkem käelised-sõrmelised. Mis on nii paeluvat elavas kontsertettekandes?

Tagasi üles